Ameerika mets asub üsna Kuusnõmme poolsaare otsa lähistel, ent päris lõppu polnud ma seni jõudnudki. Jalgsirännakud Kihelkonnast olid niigi na pikad, hakka veel edasi põikama… Nüüd autoga oli muidugi hõlbus. Sutsti ja kohal.
Päikselisel suvepäeval võib poolsaare tipp kindlasti väga meeldiv olla. Hetkel võimutses aga hallrõske oktoobri lõpp. Kuidagi kõle tundus siin, isegi nukker. Ei jah, sügaval sügisel eelistan ma pigem kosutavat metsavarju, seal on hubasem.
Kuid meeleolukas oli nüüd siin kahtlemata. Loopealsete taastamise käigus on maastikku avatud, kõikjale paistab lai panoraam. Poolsaared, roosaared, igihaljad puudetukad. Kauguses seletas silm Papissaare hoonetekobarat ning Kihelkonna kõrget
kirikutorni teravikku. Põhjakaare horisonti täitis pikk Vilsandi metsadeviirg.
Mereseis oli tavatult kõrge, vesi läikles tükati ka rannakarjamaal. Justkui olekski pöördumatu maailmamere tõus ühtäkki ilmsiks saanud. Teeroopapaar kadus väinavette. Seal roostikuse Oostemadala ehk Käkirahu taga asub Käkisilm. Koht, kus ristuvad Vilsandi liinipaadi ning jalgsi Vilsandile astujate teed. Mäletan, kui kitsas oli see paadi läbipääsukoht. Ja kuidas kummaline valge vaht tortidena veepiiri palistas, tarretisetükkidena maa poole lendus. Nüüd vedeles siin kõikjal aga veidrat merest välja uhutud peent uduvetikat. Säherdust polegi vist varem silmanud.
Silt hoiatas, et enam jalgsi läbi Käkisilma üldiselt ei käida, sest paadikanalit on süvendatud. Kui keegi siiski riskib, siis väga omal vastutusel. Et ühesõnaga: RMK matkarada Vilsandile on suletud. Brr, vaadates seda tinast külma kõrgvett kõikjal, tundus uskumatu, et keegi siit kunagi üldse matkata viitsis. Hea küll, madalveeajal, soojal päikselisel juulipäeval…
Mõte kandus iseenesest sinna eemale, Vilsandile. Kaks korda olen seal käinud, ikka paadiga Papissaarest. Esimene kord oli augustis 2000. Siis olin saare lääneserva riffrannikul täis püha vaimustust, nimetasin paiga Tulemaa järgi Fin del Mundo’ks ehk Maailmalõpuks. Sinimeri, laineist märjad samblikumustad läiklevad konarkaljud, kõrgemal korpsamblikest kullendavad – nii eriline ja ilus oli see.
Septembris 2003 sai Vilsandil pikemalt peatutud, Kolumaa talus. Saarele sai tiirud peale tehtud, Vesiloolegi põigatud. Üheks lemmikuks sai Tätte paadisadam oma libamisi vette sukelduvate dolomiitkaljudega. Saarelt lahkumisel ütles Kolumaa peremees Victor: “Kui meeldima hakkas, tulete tagasi.”
Jah, Vilsandi meeldis mulle väga, ent tagasi pole ma jõudnud tänini. Juba kaheksateist aastat saab sellest. Kaks korda on ilma kolmandata jäänud. Lihtsalt, igasugu muid reisisihte tuli aina peale ja nii see Vilsandimaa sinna jäi.
Vahest tuleb kunagi ikka ka see kolmas kord. Vilsandi on ju nii kordumatu, sääraseid kaljurandu pole kusagil mujal Eestis. Nojah, võibolla Kalasma rifid Tagalahe ääres või konarlikud kaljupõrandad Soeginina tagakülje rannavees, ent nood on Vilsandiga võrreldes siiski köömes.
Viluks kiskus siin lagetuulise Kuusnõmme poolsaare otsas. Keerasime tuldud teed tagasi.
