Kuusnõmme mõisasüda seal Saaremaa lääneservas on jätkuvalt meeleolukas koht. Olgugi, et pargiala on suuresti mattunud lumemarja ja vereva kontpuu läbimatusse padrikusse. Ja et häärber on hävinud, 1984. aasta tulekahjus.
Mõis asus viletsail loopealseil, sestap oli viljasaak nigel, mistap rikkusega siin priisata polnud. Pigem saatsid mõisa pidevad võlad ja valdus vahetas sageli omanikke. Nii ei kerkinud siia ülemöödunud aastasaja teisel poolel uhket kivilossi nagu mitmele poole mujale, ehitati tagasihoidlikum puidust maja. Aga omal moel siiski täitsa nägus. Peasissepääsu kohal katusest eenduvat teist poolkorrust kaunistas kolm kaarakent, vasemale jäi mahukas veranda.
1920–30ndail aastail asus selles hoones Tartu ülikooli bioloogiajaam. Sellal istutati ka muuseas Ameerika mets, et uurida metsakasvatuse väljavaateid looalade tingimusis.
Nõukogude ajal majutus siin Kuusnõmme metskonna kontor.
Jah, häärberit enam pole. Ja karjalautadestki on alles vaid müürijupid. Ometi on nood endiselt vaatamisväärsed. Pikad-pikad paeseinad tekitasid sel sügispäeval siin ringi vaadates küsimusi. Mis erilised müürid! Tuleb välja, et tegemist on olnud karjakastelliga. Omal ajal asetses siin koos kolm L-kujulist laudahoonet, mis moodustasid nelinurkse kindlusetüüpi sisehooviga kompleksi. Mõne aasta eest plaaniti need osaliselt taastada, et rajada hostel. Kahjuks pole sellest heast mõttest asja saanud.
Mõisapargis ei ole just teab mis palju vaadata. Tihedast võpsikust sirgub üles saari ja vahtraid, üks kanada kuusk, natuke halli ja sinihalli ebatsuugat.
See-eest mõisa puiesteed on jätkuvalt ilusad. Sammaldunud kiviaedadest ääristatud lehtpuude palistuses võivad need lehelisel ajal välja näha muinasjutuliste tunnelitena. Nüüdses raagumises lummasid nad samuti. Midagi lihtsalt rohkem saaremaalikku ei oskagi ette kujutada! Pealekauba on kiviaiad sellised, milliseid olen trehvanud ainult siin, Kuusnõmmel. Maakive on kasutatud vähe, pigem kõik laotud kohalikust paest. Võrdlemisi väikestest piklikest lubjakivitükkidest. Kordumatu vaatepilt! Üks sarnane kiviaed ääristab ka poolsaare otsa poole kulgevat teed. Säherdune väärtus tasuks kindlasti kordategemist!
Aga, nojah, kui isegi karjakastelli müürid vääramatult põrmu varisema kipuvad, siis mis veel nende kiviaedade taastamisest unistada…
