Meid ümbritsev maailm on pidevas muutumises. Riigid küll püsivad, aga osa riikide rahvastikust on asunud rännuteele, et otsida paremat paika elamiseks.
Sattudes võõrasse kultuurikeskkonda, hakkab hääbuma rändurite elamiskultuur ja aja möödudes ka keel. Oma laste jaoks peetakse olulisemaks õpetada neile selle rahva keelt, kelle hulka nad elama on sattunud. Oma emakeel muutub olematuks.
Kodumaatus ja võõrkeelsus
Side oma põlise kodumaaga püsib ühe inimpõlve või veidi kauem, aga see ei kindlusta oma juurte tundmist ja oma rahva põliskultuuri säilimist. Nii tekivad kodumaatud võõrkeelsed inimesed.
Kas nad on ka lojaalsed sellele riigile, kus nad elavad või tunnevad nad end pidevalt võõrastena ja ahistatutena? Ahistatuse tunne võib muuta nad vaenulikeks mässajateks. Põhjuseks nende inimõiguste rikkumine. Oleme seda aastaid kuulnud-näinud mitmetes riikides. Tugevad on need riigid, kus domineerivad põlisrahvas ja selle kultuur. Igal rahval on oma elamisviis, mida nimetatakse ka rahvakultuuriks – see on rahva varandus, ühine kogu rahvale.
Keel on varandus
Kõige suuremaks varanduseks igale rahvale on tema kodumaa ja tema keel. Keel ühendab rahvast. Me räägime kõik ühes keeles, emakeeles ja nii saame üksteisest aru. Meie keel, kombed, oskused ja tarkused kujundavad meie elamisviisi. Selle väljakujunemiseks on kulunud palju aastaid.
Meie keeles on palju ilusaid sõnu. Eriti tähtsad sõnad on ISAMAA ja EMAKEEL. Isamaa – kodumaa, sünnimaa, turvaline paik elamiseks. Emakeel – riigi keel, mida riigi kodanikud räägivad. Meie emakeel on EESTI KEEL. Peame oma keelt nii tähtsaks, et igal aastal 14. märtsil heiskame rahvuslipud, korraldame piduliku päeva, et avaldada austust oma keelele.
14. märts on EMAKEELEPÄEV 1999. aastast, kuid väike Eestimaa kõneleb tegelikult paljudes keeltes. Piirkonniti on mitmeid murdekeeli: Tartu, Võru, Viljandi, Kihnu, Saaremaa, Hiiumaa jt. Varem oli neid veelgi rohkem ja igal paikkonnal oli oma keel. Keeleteadlane Johannes Aavik leidis, et Eestis on liiga palju keeli ja nende ülalpidamine on liialt kulukas ning tuleb kasutusele võtta üks EESTI KEEL. Toona nimetati seda ka kirjakeeleks. Murdekeeled hakkasid hääbuma, kuid ei kadunud sootuks sest vanemate inimeste kõnepruuk ei muutunud. Ainult nooremad võtsid omaks moodsa, n-ö kirjakeele, milles nüüdseks loeme ja kirjutame.
Taas äratatakse
murdekeeli
Praegu “äratatakse üles” mitmeid murdekeeli. Võrumaalased on kõige tragimad, neil on koostatud ja juba ka trükist ilmunud kodulooõpik, sõnastik, laulik, töövihikud, lugemik – kõik võro kiiles. Ja nende lapsed koolis õpivad oma keelt ja kultuurilugu. Kihnlased ei tahtnud olla kehvemad. Ka nemad panid kokku oma sõnastiku, valmistasid töövihikud ja andsid välja oma aabitsa – aabetsi. Nüüd õpitakse ka Kihnu koolis kihnu keelt ja kultuurilugu.
Viljandi maakond sai teiste tegemistest innustust ja praegu tegutsetakse selle nimel, et kohalik murdekeel ja oma juurte tundma õppimine saaks võimalikuks. Edu neile!
On ju väga oluline teada ja tunda oma kodukandi kultuuri ja keelt. Juurte tundmine kinnistab meid ehk rohkem ka oma kodupaiga külge. Ehk me siis ei müü maha oma vanavanemate kodusid ning välja rännates ja võõrsil viibides meenub meile kui ilus on Eestimaa, kui kaunis on meie emakeel ja kui sobiv on elamiskultuur.
Oleme kunagine metsarahvas ja meie elamiskultuurgi on sealt pärit. Tegelikult on asi nüüdseks hoopis teisiti: me ei austa enam ammu looduse seadusi, oleme võtjad-saajad, toimime tagasi andmata ja talitame järelemõtlematult. Meie Jumalaks on saanud RAHA. Sae all langevad metsad, metsaloomad ja -linnud. Meil on praegu KÕIK MÜÜGIKS! aeg. Vanad talumajad saavad uued omanikud, kes alati ei kuulu just kultuuriteadjate-tundjate hulka – nii rändab suur osa eelmiste elanike pärandist prügimäele või lõkkesse. Meie rahva kultuuritunnetus on alla käinud.
Kärdla kooli
emakeelepäevast
Kärdla ühisgümnaasiumis on emakeelepäeva puhul igal aastal toimunud põnevaid üritusi.
Sel aastal toimus terve kooli ühisüritusena äraarvamismäng “Sõnasõda”, kus kõik said oma teadmised mängu panna.
Emakeelepäeval esinesid ka 3.A klassi poisid-tüdrukud õpetaja Ruth Alase juhendamisel. Lapsed kandsid ette näidendi ja neid tuleb kiita väga selge ja täpse sõnade väljaütlemise eest.
Folkloorilapsed korraldasid emakeelepäeva 1.–6. klassidele. 2.A klassi lapsed ja nende õpetaja Sirje Tatar osalesid kavas “Kummardus hiiu keelele”. Koostöö laste ja õpetaja vahel oli suurepärane.
Kava koostasime Herman Sergo kirjutiste ja hiiu eakate memmede-taatide kõnepruuki järele aimates. Abiks olid ka Eesti kirjandusmuuseumi materjalid. Lapsed kõnelesid, mängisid, laulsid ja tantsisid hiiupäraselt. Ka Hiiumaa hümni õppisid lapsed selgeks ja kandsid selle ette.
Hiiu hümni on üles kirjutanud pastor Rinne u 1860. aastal ja see kanti ette 1867. aastal Kärdla kalevivabriku esimesel laulupeol Kasevälja kooli õuel. Hümnil on kuus salmi ja seda lauldakse Paciuse seatud viisil. Sama viisiga laulavad oma hümni soomlased, eestlased, hiidlased ja laulsid ka liivlased.
Kes koostaks
hiiu keele õpiku?
Mul on üks täitumata unistus. Juba mitmeid aastaid mõtlen sellest, et hiiu lapsed võiksid samuti õppida koolitunnis hiiu kultuurilugu ja hiiu keelt. Mõtte teostamine nõuab aga tööd ja vaeva.
Hiiu keel on ilus keel ega olegi veel välja surnud. Teda pole isegi vaja elustada, kuid kes küll võtaks kätte ja koostaks õppematerjalid?
Folklooritundides teeme kogu aeg kummardusi hiiu keelele ja meelele. Seoses laulude-mängude õppimisega tuleb pidevalt seletada sõnu, otsida neile tähendusi ja jutustada lugusid. Vanasõnad, rahvatarkused, lood ja legendid on ka osa folklooritunnist.
Rahva keel ei ole igavene – see võib hävineda. Kui kaob rahvas, kaob ka keel. Meie sugulasrahvas liivlased ei eksisteerigi enam rahvana vaid on sulandunud lätlaste sekka. Nende keel ei ole enam aktiivne kõnekeel. Vanemad inimesed mäletavad veel seda ja oskavad veidi ka kõnelda. Liivlaste järeltulijad aga tahavad, et ka nende lapsed tunneksid ja teaksid oma kultuurilugu ning õpiksid keelt. Nii ongi koostatud liivi keele sõnastikud, töövihikud, laulik ja lugemik laste tarbeks. Igal aastal augustis on lapsed ühe nädala liivi keele laagris ja õpivad liivi laule, mänge, tantse ja räägivad liivikeelsete sõnadega. Nägime seda ise ning osalesime nende laulu- ja mängutunnis. Oli tore!
Kas ka murdekeel on emakeel? Arvan küll. Ehk rohkemgi veel kui kirjakeel.
Meie riigikeel aga on üks ja ainus eesti keel – see keel kindlustab meile kultuurilise iseseisvuse.
Me mõtleme, kõneleme, loeme ja kirjutame oma emakeeles. Kasutagem siis oma emakeelt väärikalt ja suhtugem temasse lugupidavalt!
MAIMO HÕBESSAAR
Folkloorirühma juhendaja
