Tapio Vares Sel kesksuvisel pühapäeval sattusin ma Pärnusse, jõudes kohe üsna nii kogemata Pärnu muuseumi. Juba enne piletikassat võib näha kaht fotot Nikolai kirikust. See oli linna peakirik, alguse saanud juba 13. sajandil, torni ja muid uusgooti ümberehitusi lisandus 19. sajandil. 1944 põles hoone seest tühjaks, 1954 võeti varemed aga muinsuskaitse alt ära ja õhiti. Nii tüüpiline nõukogude ajale – taastamise asemel maamunalt pühkida. Nikolai kirikut ei ole enam, on alles vaid Nikolai tänav. Aga näe, tornikukk on siiski säilinud! Ja uhkesti siin vaatamiseks välja pandud.
Samas saalis sai näha 14. sajandist pärit koge jäänuseid – see on üks Eesti vanemaid laevaleide – mis avastati kolmekümne aasta eest jõe vasakkaldalt.
Mis eriti huvitav, siin, muuseumi esimeses saalis, asub muistse Vee värava* ase. Pärnus oli kolm linna väravat, millest barokne Tallinna värav on täies hiilguses püsti. Ses muuseumihoones näeb natukest kivimüüri, klaasi all aga lausa iidset puidust renni. Virtsarenn? Just jah, peenemalt öeldes: omaaegse kanalisatsiooni katke.
Edasisel ringkäigul rullus lahti püsinäitus nimega 11 000 aastat ajalugu. Võis silmitseda väljasurnud ürgveise tarva kolju- ja muiduluutükki, siis kivikirveid, muuseas meisterlikult tahutud siledat basaldist Karlova tüüpi kivikirvest.
Nii tuttavlikuna mõjusid 4000–5000 aasta vanused kammkeraamika potikillud. Sääraseid sai läinud sajandil kaevamiste käigus Kõpumaalt isegi maa seest välja puhastatud…
Välja on pandud raamat aastat 1551, Vana-Pärnu toomkiriku uksedetail ja sealseist müürijäänustest leitud 15. sajandi tinakann.
Väga huvitav oli lasta pilgul uidata üle Pärnu maketi. Vast nii 18. sajandi linna kujutab see. Bastionite rõngas asuv linn oli madala hoonestusega, valdavalt ühekordsed majad. Rohelise tornikiivriga Nikolai kirik on seal kah olemas.
Vahepeale poetas mu pooleldi pärnakast kaaslane fakti, et kitsarööpmelise raudtee jaam asus kohe üsna vanalinna servas. Seda ma ei teadnudki! Nüüd ei käi Pärnusse enam üldse reisironge, ehkki peatuseperroon ja rööpad on veel alles. Veel paari aasta eest käisin Pärnus rongiga. Nojah, ja 1995 Haapsalus rongiga. Kaduviku raudteede romantika…
Kinosaalist kostusid kutsuvad kroonikahelid. Päris omapärane tunne oli seal istuda ja vaadata Pätsu aegseid kaadreid. Nagu oleks sattunud aastasse, ütleme 1938. Kuid juba tulvas peale nõukaaeg oma sootuks teise tonaalsusega.
* 1670. aastal hakkasid Rootsi võimud Pärnu ümber rajama kindlustusvööndit, milles oli kolm linnaväravat: Riia värav, Tallinna värav ja Pärnu jõe äärde viinud Vee värav.
Allikas: Vikipeedia
