Hiiumaal on kuldking pigem üks õige haruldane orhidee. Kipud ses väites küll kahtlema, kui saare kõige rikkalikumas kasvukohas Kõrgessaares enda ümber massina ilutsevaid ja meeldivat aroomi levitavaid kuldkingapuhmikuid, lausa välusid näed. Aga see kasvukoht on siin saarel ainus taoline.
Mandril on kuldking tükati üsna ohtralt levinud. Muuseas ka näiteks Raplamaal. Tänavu suve hakul kirjutas mu Rapla sõber Erko enda põrutavast avastusest otse oma kodulinna servas. Otsis parajasti halle käppi, kui komistas lisaks neile ka õitsvale kuldkingale. Samuseid kingi tuli veel, kokku nii kümmekond puhmikut, vast sajakonna meetri pikkusel alal. See avastus pani lootma, et vahest vohavad kuldkingad Rapla ümbruses niisama suvaliselt mujalgi? Aga ei. Ei ole see ilus käpaline siiski niisama “laiatarbe” lill nagu kellukad või härjasilmad. Siiski Raplast lõunas lisandus üks leid vanal kinnikasvaval puisniidul. Kahjuks on sealne kasvuala hukule määratud, sest kunagisele niidule on istutatud tihedad kuuskederead.
Tegelikult on vist hukule määratud ka too Rapla linnaserva kuldkingade kasvupaik, sest sinna on rajatud asfaltteed ja kogu too võsastuv niidumaa loodetakse elamukruntideks maha müüa. Ja siis äkki kuldkingad! Utsitasin Erkot jalamaid oma leiust teatama. Loodetavasti leiab keegi looduskaitsja aega paik üle vaadata ja vast suudetakse kuldkingad maa raadamisest-segipööramisest päästa.
Sel kümnenda juuli õhtupoolikul viis Erko mind “oma” kuldkingi vaatama. No tõesti, kasvukoht otse linna servas! Ma tegelikult hästi ei uskunudki, et säärases kohas võiks kuldking üldse kasvada. Seda orhideed peetakse ikka pigem vanade, pikalt muutumatuna püsinud loodusmaastike või puisniitude asukaks. Siin aga sedasi endise põllu peal!? Vaadates võsapuid, kippusin arvama, et vahest nii kolmekümne aasta eest ei kasvanud siin veel puuvõsugi. Ja juba kingapuhmik siin, kingapuhmik seal. Küll päris lagedal, küll täiesti hallide leppade varjus. Lisaks leppadele on siia siginenud pajusid, kaski, kuuske-mändi, ka üksik türnpuu.
Parajasti õitsesid härjasilmad ja suureõiesed kellukad, kerakellukas, hiire- ja seaherned. Ees seisis jumikate ning pajuvaakide aeg, sarik-hunditubakadki olid veel nuppus.
Suurepärane oli siinne orhideedevalik. Lisaks ilusasti viljunud kuldkingadele (haljad kuprad varte otsas) palju halli käppa, siis käoraamatuid, parajasti samuti õitsev soo-neiuvaiba laik, lisaks kahelehine käokeel ja tundub, et ka rohekas käokeel. Pealekauba arvatavalt balti sõrmkäppa kah. Pilku paelusid ka suured ringsakilised lehed – kullerkupud!
Tõeliselt rikkalik võsastuv niiduala, tuleb tõdeda. Aga mis sellest lõpuks saab? Kui majad siia ümber kerkivad, siis vahest jäetakse see tükk ehitustandrist puutumata? Kuldking on ikkagi teise kaitsekategooria liik. Samas võib nende ilu ses linnaservas neile ohtlikuks osutuda. Just õitseajal avastas Erko, et ühtäkki on üks kuldkingapuhmik siit juba kaduma läinud, auk maas vaid vastu irvitamas…
PS Kohal seal lõpuks käidigi. Paraku arvas ametnik, et mingit kaitseala siia arvatavasti ei tule.
