A. Raudsepp Juuli viimasel nädalal külastas mind Napolist pärit sõber Giuseppe (nimi muudetud). Sõime kohalikus söögikohas kerge spaghetti bolognese ja loomulikult selle kõrvale ka mõned pokaalid itaalia veini. Pärast seda mõtlesime, et teeme Kärdlas väikse tuuri ja vaatame, mida linnal on pakkuda? Giuseppe soov oli näha kunsti ja ajalugu. Õnnetust ei ennustanud miski. Alustasime ekskursiooni loomulikult keskväljakult. Juba esimestest meetritest peale oli itaallase näos näha üllatust ja äratundmisrõõmu. “Bella, bella, elegante”. Kõik tema kommentaarid keskväljaku üldilme kohta olid ülevoolavalt kiitvad, sest tegu on ikkagi temperamentse rahvuse esindajaga. Giuseppe hakkas otsima sarnasusi kodukoha Napoliga ja neid ei tulnud pikalt otsida. Märke itaaliapärasest arhitektuurist leidis ta mitmeid. Koheselt leidis äramärkimist keskväljaku purskkaev. Selgitasin, et see on kõigile hiidlastele mõeldud tasuta spaa, millelaadset pole kusagil mujal maailmas. Selle väitega nõustus ta osaliselt. Tema arvates oli spaa-kultuur vanas Roomas just kõrgema klassi privileeg ja hiidlased olnud erakordselt nutikad, ehitades iidse lõdvestuskeskuse otse vallamaja ehk võimu keskuse sissepääsu juurde. Kõndisime edasi ja Giuseppe eelnev väide leidis kohe ka kinnitust. Müügikioskite puupingil istusid kolm meest, kellest kaks olid silmnähtavalt lõdvestunud ja üks oli täiesti lõdvestunud. Itaallasele meeldis hiidlaste elurõõmus ja pingevaba olek. Giuseppe kiitis puust müügikioskite arhitektuuri ja stiili. Tema arvates on need väga sarnased kreeka mütoloogiast pärineva Trooja hobusega, kui õige nurga alt vaadata. Edasi kõndisime väljaku lõunapoolsesse serva. Siin jäi minu Napoli sõbra suu täiesti lahti, kui ta silmas suurt taimedega kaetud mäge. Tal tekkis koheselt palju küsimusi: “Kuidas olete te suutnud luua keskväljakule niivõrd tõetruu koopia Vesuuvi mäest?”,“Kas see on loodustekkeline?”,“Millal see viimati purskas?” Pakkusin välja, et purse toimus viimati viiekümnendatel, mil asfaldilaadne laava ujutas hiidlastest töömeeste kaasabil vana kruusakattega väljaku üle ja tekkis uus keskväljak. Laialivalgunud laava koristati ära alles mõned aastad tagasi ja ehitati praegune moodne keskväljak. Tegime itaalia tavade kohaselt veel väikese pokaali veini ja liikusime Sireli tänavale, sest tema soov oli näha, palju vulkaanilist tuhka ja laavat sinna jõudis? Kohale jõudes oli Giuseppe vaimustusest hullumas.“Questo è qualcosa di molto speciale. Favoloso!”Järgnes küsimus: “Kuidas te olete suutnud säilitada ühe laavaga kaetud tänava niivõrd puutumatul moel? Lihtsalt fantastiline! Cosa potente, cosa potente”. Giuseppe arvas, et Sireli tänaval tuleks alustada uuringute ja väljakaevamistega, sest pinnase all võib peituda mingi vana aja linn, sarnaselt Pompeile! Aukude kõrval murul istus rätsepistes üks meeskodanik, kellel oli peas nahkne müts, mis ehitud lestakalade ja silgusoomustega. Mees esitles ennast Andrusena (nimi muudetud). Andrus mängis parema käega šamaanitrummi, vasakuga sõtkus samal ajal tainast. Küsisin temalt: “Mida sa teed?” Andrus vastas: “Viin läbi iidset kõplaste riitust, mis aitab parandada asfaldi auke karaskitaignaga.” Oli näha, et Andrus vajab abi! Istusime meiegi maha ja aitasime Andrusel seda rasket ülesannet täita. Aega kulus tunde, aga töö sai tehtud. Kuid see pole veel kõik! Esmakordselt Hiiumaa ajaloos õnnestus Püha Lepa Lehel teada saada, kuidas kõplased ennevanasti asfalti tegid. Lugejatele infoks, et Hüti klaasikoda alustas klaasi tootmist 1628. aastal. Kõplased olevat asfaldi leiutanud juba 1310. aastal. Lisaks kõigele saime teada ka salajase loitsu sõnad, millega Andrus
parandustöid teostab. Neid pole varem keegi kuulnud. Siin nad on:
Tulin rattaga koju, käis mürts ja pauk
Minu teekonna lõpetas tänavaauk.
Hiiu keeles: saaks lahti sist vaivast!
Surun asfaldi auku ma karaskitainast.
Meie linnatuur jätkus ja järgnev avastus kirjutas veel ühe peatüki Hiiumaa ajalukku. Liikudes mööda Uut tänavat märkas Giuseppe
vana ambulantsi palkseinal rooma numbritest ja tähtedest kummalist kombinatsiooni. Mees dešifreeris kibekiirelt palgile sisselõigatud sõnumi ja tulemus oli jahmatav. Selgus, et just selles majas viibis 70. aastal eKr Caesar ise. Tõenäoliselt ravis mees Hiiumaal sõjahaavu või käis lihtsalt puhkamas. Kes oleks osanud arvata, et lihtne linnaekskursioon võtab niivõrd uskumatu pöörde?
Lisame ka foto sündmuskohalt. Kirjapandud sõnumis on selgelt näha, mida
Julius ütles, kui nägi esmakordselt hiidlast. (I- X- AI AII) – “Juliuselt –hiidlastele- Ai-Aii”. Kokkuvõtteks ütles Giuseppe, et Kärdla on väga ilus linn ning kunsti jagub kõigile.
A. RAUDSEPP
