Sõrve kuulub atlantilisse Euroopasse. Sealmaal vohav luuderohi ei jäta sellest kahtlustki.
Olin kahekümne aasta eest luuderohtu koos jugapuudega trehvanud Kaavi nõlva jalamil. Sedakorda sain näha paaris kohas lisaks. Esmalt juhatati meid Viieristi lähistel vanale raudteetammile. Et seal kasvavat üks esinduslik eksemplar.
Ja oligi. Kahel männipuul, neist teepoolsemal kõrgumas kümnekonna meetri peale, laiutavad igirohelise lehestikuga oksad täis õienuppude sarikaid. Selle luuderohu varre läbimõõt küünib vaat et kolme tollini. Tase! Maas roomlevad luuderohuväädid trügivad peagu teele välja.
Samasse naabrusse jääb kuulus Kõrgema võluallikas, kohalikus pruugis Körgema völu alligas. Üks püha läte, mille veega end ravitsemas käidi, mille vett veel mitte kauges minevikus joogiks viidi. Olnud hea vesi. Sõrve kaevude vesi olla paraku tihti soolasevõitu.
Kahjuks on võluallikaga viimastel aastatel lood väga halvad – ta kipub sageli kuivaks jääma.
Nii nüüdki. Jõudsime paeastmeid pidi nõlvast alla ja… seal sanglepajuurte embuses vaatas vastu tühi mustav augusõõr, põhjas vaid muda. Miks küll see varem nii veerikas allikas nüüd hääbunud on? Põhjuseid arvatakse olevat mitu. Esiteks Viieristi karjäär. Teiseks metsade kraavitamine ja ehk ka ulatuslikud lageraied. Puude juured hoiaksid veetaset pidevalt kõrgemal, kui metsi pole, voolavad sadeveed kiiresti minema, imbumata aeglaselt maapõue.
Jah, allikaase oli kurb vaatepilt. Selline elutu… Kuid vähemalt on seda ümbritsev mets endiselt alles, arvatud lausa vääriselupaigaks. Üsna põlise moega on see. Kõikjal vanu samblakännumättaid, tükati mõni langenud puutüvi. Üsnagi salutunnuslik mets on see. Lisaks kuuskedele kasvavad siin ka saarepuud, isegi paar jalakat ning vahtrat. Kaski-leppi ikka ka. Põõsaist kuslapuud ja näsiniint. Rohustus seljarohtu, metskastikut, varvastarna, laialehist neiuvaipa.
Kõige tähelepanuväärsem on aga luuderohi. Turnib siin ja seal kuuskedel ning saartel vähemalt kümne meetri kõrgusele. Ühe saarepuu tüvele liibub mitme tolli jämedune kaheks hargnev luuderohu vars. See on kaetud paksu koheva pruuninarmalise kasukaga. Nagu mingi veider loom. Ta tõuseb vaat et oma 15 meetri kõrgusele ning seal ülal laiutab igiroheline luuderohuoksastik justkui omaette puuvõrana. Taolist koonalt võib lähedal näha teiselgi saarel. See ikka on juba midagi! Eesti metsa kohta täiesti võõrapärane. Meenusid Lõuna-Euroopa reisid…
Nii et ehkki võluallikas kuiv, pakkusid elujõust pakatavad luuderohuliaanid lohutust mitmekordselt. Muide, kohalikus sõrve murdes kutsuti luuderohtu taevatäheks. Küllap tema viisnurksete mustriliste lehtede tõttu. Üleval oksi moodustades kasvatab luuderohi aga sootuks erinevaid, ehk veidi sirelit meenutavaid lehti.
