Enamus sinivetikaid on inimesele ohutud. Sinivetikas iseenesest ei ole mürgine, vaid tema raku sees olevad mürgid sattuvad vette sinivetika lagunemise tagajärjel ja need mürgid on juba ohtlikud.
Kui täheldate supluskohas vee värvumist rohekaks, pruunikaks või koguni punakaks, siis sisaldab see massiliselt vetikaid. Vetikate massilist esinemist nimetatakse ka vee õitsemiseks.
Sinivetikad on oma nime saanud sinisest pigmendist fükotsüaniinist, mis elus vetikas on tavaliselt peidetud roheliste pigmentide alla. Surnud vetikamass on sageli roheline ja jätab kaldaäärde sinise triibu. Veel on kopituse lõhn.
Kui täheldatakse supluskohas sinivetikate esinemist, tuleks sellest viivitamatult teavitada supluskoha omanikku või valdajat, omavalitsust, asukohajärgset keskkonnajärelevalve asutust ja terviseameti Hiiumaa esindust telefonil 4632 1809.
Siinne inspektor võtab proovid vetikaliikide ja nende hinnangulise arvukuse määramiseks ning saadab proovid laboraisse.
Meres on mürgised vetikaõitsengud põhjustatud enamasti eukarüootsete vetikate poolt. Isegi kui õitsengut põhjustav vetikaliik ei ole toksiline, on sinivetika massiesinemised ebameeldivad.
Mürgituse võib sinivetikatest saada ainult suu kaudu, neelates alla sinivetikarikast vett. Läbi naha mürk ei tungi, kuid tundlikuma nahaga inimestel ja lastel võib põhjustada nahalöövet, silmade kipitust ja punetustust, halba enesetunnet ja kõhulahtisust, aga ka palavikku, nohu ja köha, lihasevalu ja tasakaaluhäireid.
Allikas: Terviseamet
