Lugesin Jüri Pärna artiklit Kivi-Jürka tähendusest. Tema seisukohad hämmastasid mind – kuidas küll saab õigustada kurjust? Monument on Hiiumaa kaitselahingute kangelastele. Mis kangelastele? Mis kangelastegusid siin tehti nii venelaste kui sakslaste poolt!?
Martin Leivalt ei olnud kangelane, vaid ettevõtlik ärimees. Sellepärast ta välja valitigi ja hukati. Miks valiti venelaste poolt välja ja hukati Kurisoo, Hiiessaare küla elanikud ja teised ilmsüütud inimesed? Miks aeti kodudest välja Hindu, Tohvri ja Hiiessaare küla inimesed? Miks küüditati Emmaste ja teistest valdadest vanaisad-vanaemad, naised koos väikeste lastega? Ja mida tundsid Siberisse saadetud iga päev seda venelaste monumenti nähes? Neile tuletas see ilmselt iga päev meelde üleelatud koledusi.
Minu arust pole see kuju mingi vaatamisväärsus, pigem mingi kolakas. Ja pole mingit monumentide sõda, vaid Eesti Vabariigi valitsus otsustas eemaldada võõrvõimu ülistavad objektid. Ja on ka viimane aeg, arvestades, milliseid koledusi venelased praegu Ukrainas korda saadavad.
Ja kel enam pole meeles, neile meenutuseks, et 1941. aastal koos meie inimeste represseerimisega hävitasid venelased kohe ka Eesti Vabariigi mälestusmärgid.
Mälestiseks seda monumenti küll nimetada ei saa ning keegi ei riku seda, vaid see viiakse muuseumi hoiule. Kõrgete ametnike poolt tunnustatud monument – no tule taevas appi! Muidugi, nõuka ajal pidid võimulolijad kiitma oma tegusid ja Moskvale raporteerima, millise vägeva asjaga hakkama saadi. Hiidlased teevad ikka õigesti ja oma moodi, pole me kunagi mandri tuulte järgi kõlkunud? Vaid siis, kui Kivi-Jüri rajati… Kellele seda vaja oli?
EDA TÄRK
