Puud levitavad oma seemneid igatmoodi. On näiteks tiibviljadega, nagu vahtrad, saared ja valgepöögid. On igasugu tõrud ja pähklid ja lihakad luuviljad ja muud säärased.
Viimatised on justkui edukamad. Neid tassivad oma peidikuisse loomad ja linnud. Eriti kiiresti ja kaugele pääsevad seemned linnu sisikonnas.
Heaks näiteks on jugapuu, kes pidi jääajal arvatavasti õige kaugele lõunasse taganema, ent jõudis käbedasti tagasi isegi siia Läänemere saartele. Küllap põrutaks edasigi, kuid kaugemal põhjas on kliima talle liiga karm.
Põhjus, miks ma puude levimise üle juurdlema hakkasin, asub mu kodumetsa tagaotsas. See on imelik koht, kus okasmetsa järel tuleb üksikute laiuvate sookaskede, sangleppade ja haabadega puisniiduilmeline ala. Või oli siin kunagi puiskarjamaa? Igatahes on ta aastakümneid mingi puisniiduliku meeleolu säilitanud.
Asusin sel talvel sealt tasapisi võsa eemaldama. Eeskätt paakspuupadrikut. Alles jäävad mõned pihlad ja toomed, kõik kümmekond sarapuud, üheksa vahtrat ja kõik saared. Tammesid sel alal pole, järelikult nii kaugele külast pole pasknäärid viitsinud tõrusid tassida. Sarapuid leiab siin Kesk-Hiiumaa okas- ja lehtsegametsades aga külast verstade kauguseltki, ehkki maa on pigem liigniiske ja muld happeline. Küllap levitavad neid pähklimänsakad. On selline pasknäärilikult krääksataja linnuliik.
Paistab, et see tagametsa laik meeldib üldse lindudele väga, sest miks muidu seal ülitihedalt pihlakavitsu vohab. Eks ikka tegutsevad seal ja poetavad aga taguotsast seemnelaadungeid välja.
Kuid mis lugu on saarte ja vahtratega? Lähimad viljuvad suured puud asuvad peagu versta kaugusel Nõmba külas. Ükski tiibvili, üritagu kuis saab, ei jõua nii pikka vahemaad omal jõul läbida. Siin peab mingi linnu nokk mängus olema. Aga mis linnu? Näiteks sööb leevike vahtraja saareseemneid. Aga ega ta ju metsa neid omale ei varu? Kas pääseb mõni seeme purustavast nokast tervena läbi ja väljub teisest otsast idanemisvõimelisena? Või kogub siiski keegi metsa neid seemneid? Ei tea. Kuid võib olla ongi väike mõistatus huvitavam.
Saared on sirgunud kuni 7 m kõrgeks, vahtrad 2–4 m vahel. Paraku on saared vahepealse Eestit tabanud saartehaiguse puhangu järel üksjagu kannatada saanud, mitmed suisa hukkunud. Kas neist üldse kunagi asja saab?
Võib olla istutaks n-ö varuks arvatavasti haiguskindlaid Kesk- ja Lõuna-Euroopa liike õissaart ja ahtalehist saart juurde? Ning muidugi võiks sinna täienduseks viia kodumaiseid künnapuid ja pärnasid. Neid, kes looduslikul teel pole nii kaugele jõudnud, kuid kes tooks seni veel üsna põhjamaise koega puisniidu ilmelisele alale salu-
metsa meeleolu lisaks.
Selle juures on kahjuks üks suur “aga”. Nimelt metselajad põdrad ja kitsed. Piirduks siis asi vaid närimisega, kuid puutüvesid ka kooritakse. Nende seni lemmikuim söögiobjekt on mõneti üllatuslikult pihlakad. Kuid ka üks vaher on mõni talv tagasi kõvasti koort kaotanud.
Ega see lagedale raiumine võib-olla hea olegi. Närijatelekoorijatele jäävad nüüd üksikud vahtrad paremini silma. Kõrget aeda sinna ümber muidugi ehitada ei jõua. Ju tuleb lihtsalt loota võimalikult parimat. Sel soojal lumevaesel talvel vast puud pääsevad kergemini ja neid ei rünnata nii palju kui mõne aasta tagustel külmadel lumerohketel talvedel.
Ja kaugel see kevad enam on. Puhkevad toomingate õrnrohelised lehealgmed ja õitsema löövad võsaülased, hiljem maikellukesed. Seejärel aga pihlakad. Ning võib arvata, et selles lehtpuises kandis kõliseb kõige krooniks rikkalik lindude laul.
