Teele Koppel 
Teele Koppel TEELE KOPPEL
matkasell, www.forevernature.ee
Mida kodusaare matkale kaasa võtta? Matkakoti kaubamärgist ja värvist on olulisem selle sisu. Kogenud pikamaamatkajate sõnul võib matkale kaasa võtta vaid ühe mugavuseseme, sest koti kaalust sõltub, kui suure koormuse sa oma kehale, eriti jalgadele, paned.
Matkamise hobi aitab mõista, kui vähe meil eluks tegelikult vaja on. Ellujäämiseks on vaja süüa, juua ning magada, matkal olles ka sihtpunkti jõuda. Asjad, mis matkal kaasas on, peavad ülesloetletut toetama.
Mulle meeldib, et metsas pole ühtegi peeglit, kust vaataks vastu lõkketahmane nägu või liiga paks tagumik. Välimus muutub matkal nii teisejärguliseks, et matkapükstesse augu tekkimine ei tähenda lahendamist vajavat probleemi, vaid lugu, mida hiljem sõpradele rääkida.
Samas on asju, milleta näiteks mina matkal hakkama ei saa. Oleksin jamas, kui avastaksin pärast matkapäeva, et unustasin magamiskoti esiku põrandale või võtsin kaasa vaid ühe tikutopsi, mis on vihmast läbi vettinud. Üksi matkale minnes võtad sa enese ees kohustuse ja lageda taeva alla jäämises pole süüdi keegi teine, ikka sina ise.
Hirmust metsas üksi hätta jääda sündis ka minu matka strateegiline dokument: vana hea matka-Excel. Mõtlesin läbi oma baasvajadused, kaardistasin selleks vajaminevad asjad ja jagasin need kolme tulpa: magamistuppa, metsakööki ja kempsu.
Pärast lugematul hulgal ville ja suure varba alla tekkinud verevalumeid tean, et planeerimisest hoolimata kipun matkale liiga palju asju kaasa võtma. Metsas pole vaja kahvlit, lusikat ja nuga, piisab vaid lusikast ja kui seegi maha jääb, saab söönuks näppude ja puuokstest pulkadega. Mõned asjad on mitmeti kasutatavad, näiteks matkakepid aitavad ületada jõge, aga töötavad ka telgivaiadena. Ja on muidugi asju, mille eest on emake loodus juba ise hoolt kandnud — samblast saab metsas nõudepesušvamm ja meretuulest looduslik käterätik.
Algaja matkaja kohta olin siiski päris tubli. Minu kõige esimese kahepäevase Kärdla-Ristna matkatee varustus kaalus kokku 15 kilogrammi ja sisaldas vaid kahe villi jagu liiga palju asju. Selles süüdistan ma peaasjalikult 1168 lehekülje pikkust romaani, mille ma viimasel minutil kotti viskasin. Matkal lugesin sealt 3 lehekülge, kui Tahkuna liivarannal molutasin ja kohvi jõin. Piinlik küll, aga see raamat on mul muide siiamaani pooleli.
