Ei, ma pole veel ära surd. Tiksume eidega ikka veel, ikka saja poole. A’ miskit lorajutu ajamise vaimu pole mulle enam piale nigust tuld tükk aega.
Ei käi ammu enam külapoes õlutipudeli juures juttu puhumas. Polegi keskiga puhuda enam õiete, kõik kolivad muutku Liiva-Annuse juure ära. Plärajuttude meister Lemps kah läks ja… Ja missa oma piagagi oskad enam mõtelda või ütelda. On teine tühi nigust vaesemehe tengelpung kuu lõpus. A’ vahest on jälle nigust putru täis ja tuikab. Kontidest ei hakka seletamagi.
Vägise tikub mõte sinnapoole, et kas piab millagi vanadekottu ära kolima? Ega see hia välja vaade ole. Veel hullem kui piaks siuksesse parakki minema, nigust nad sial Kärdalis jõe taha praegast püsti panevad. See paistab bussejaama juure ära, puud kah vahelt paljaks läind. Vaatasin, et mis must kast see sial on? Komberdasin lähemale – näh, see ju see paljukirjutatud ja räägitud uus vanade kodu. A’ mispärast ta siuke kast on? Äkiste panevad veel ikka katuse kah piale? No ja miks põrgu päralt see laudis siukest süsimusta värvi piab olema? Vanade inimeste viimased aastad pole nigustnii miski lillepidu, ja siis pistetakse veel siukse musta kuubiku sisse, kus hoopis mustad mõtted pähe tulevad. Võibolla ei jää see karp siuke sünge must, äkiste võõbatakse veel üle? Noh, näituseks helekollast värvi. Juba ain’t sest mõtlemine teeb justku pisut heledama tunde. A’ võibolla seest on maja hele? Pannakse vanurid sinna sisse, paljud välja nigustnii ei jäksa enam minna ja ei näegi musta välis seina.
Selle kasti taga see valge maja on palju parem vaadata. Nii sikisakiline ja ültse. Ma varem ei tiandki, et see üks Kärdali vanemaid majasid on. Kogust võtsin Hiiumaa muusjomi toimetiste raamatu lugeda, sial oli kõik sees. Et misuke puumaja see ennem kivivoodri piale ehitamist oli ja tegelt pole ültse väga halvas seisus ja tuleks tema uueste korda teha. Kivi vooder ära ja endistmoodu laudis tagase piale ja… Otsaseinades on veel endisaegseid nikerlaudasid näha ja sees olla kah üht-teist vana säilind.
A’ hoopistükkis ähvardab seda maja maha lammutamine. Ja kõik need vanad veinikeldrid vist ümbert kah. Ja asemele tuleks veel üks must kast. Oh sina jeerum! Need kes siukse otsuse kerge meelselt tegivad, on hullemad kapsa piad kui minu vana tohletand kuppel, seda ma ütlen! Kuda saab ültse nii napaka asja piale tulla? Nigust nii pole Kärdalis vanasid majasid palju alles. Osad ehitatakse ümber kole uueaegseks, miskid lihtsalt kukuvad kokku, nigust see vabriku tall. Ja siis äkiste lihtsaste täitsa korralik iakas maja laiale tõmmata… No ma’i tia. Kas nad kõiksepialt tegivad selle musta kasti ette, et selle varjus oleks hia vana maja vargse kähku laiale lükata? Või ikka veel mõteldakse ja jäetakse siuke parbaarsus tegematta?
A’ ega erite lootust vist pole. Kärdalis on varemgi kerge käeliselt ajalooga majasid maha lõhutud. Mäletate veel mere ääres seda patareid, mille asemele see jõle nõuka stiilis “söökla” maja ehitati?
— Lõpusõnaks. Ma sain vahepial nii palju targemaks, et sinna musta kasti iga vanainime ei saagi. Sinna pannakse need, kes vägade eri vajadusega on. Ehk siis siuksed, kelle käest keski ei küsi, kassa tahad sial mustas kastis elada või mitte, lihtsalt pistetakse sisse ja asi vask.
Eks ta üks kurblugu kokku võttes ole.
JUSS KIRSSMANN
