Erakogu Hiiumaal sündinud ja kasvanud Kaarel Kotkas (26) leiutas isikutuvastuse meetodi ja asutas viis aastat tagasi oma ettevõtte Veriff. Nüüdseks töötab ettevõttes ligi 250 töötajat ning see on kasvanud rahvusvaheliseks. Seetõttu on Kaarel tihti Eestistki ära ja kodusaarele jõuab harva.
Ema Ilmi ja isa Kalev on Kaarlile öelnud, et peaks talt hiidlase tiitli hoopis ära võtma, kui ta kodus rohkem käima ei hakka.
Sellel ta aga juhtuda ei lubaks, kinnitas Kaarel: “Hiiumaa on minu turvaline paralleelmaailm ja see on lihtsalt maailma parim tunne, kui praam Heltermaal sildub, aparell langeb ja autorattad asfalti puutuvad – kohe tunnen, kuidas pulss läheb alla.”
Aasta polnud lihtne, aga tänu sellele õnnestus tal sel suvel tavalisest rohkem nädalavahetusi saarel veeta. Aasta lõpul vestlesime Kaarliga natuke sellest, mis toimub maailmas ja mida ta mõtleb Hiiumaast.
Kas kooliajal oli Hiiumaal igav?
Kaarel Kotkas: Ei, kindlasti mitte. Hindan oma lapsepõlve väga ja pean seda üheks oma suurimaks rikkuseks. Mäletan siiamaani naabripoiste lauatelefoninumbreid, kellele pärast kooli helistasin ja jalkat mängima kutsusin. Meil ei olnud küll kunagi probleemi, et oleks igav olnud. Käisime purjetamas, karatetrennides ja kui võrrelda, mis maksab lapse trenni panemine Tallinnas või Hiiumaal, siis võimalused erinevaid hobisid harrastada on siin kindlasti võrdsemad.
Mis on selle ajaga muutunud?
Mõnikord tundub, nagu Hiiumaa oleks mõni Skandinaavia saar, kus kogu aeg midagi tehakse. Ja kui ilusad ja korras on siin majad ja hoovid! Teinekord jälle tundub, et siin seisab aeg paigal, mis on ühest küljest hästi tore, aga teisest küljest teeb ka pisut nukraks. Mõnikord tahaks tõesti julgustada inimesi olema avatumad ja muutusi mitte nii väga kartma. Mina usun, et see mõnus tunne või eripära, mis Hiiumaa kohal hõljub, ei kao mitte kuhugi.
Mis tooks noored Hiiumaale tagasi?
Miljoni dollari küsimus! (Naerab). Iseenesest on käesolev aasta kindlasti olnud üks ajaloo edukamaid talentide koju toomise projekte. Utoopiliselt ja iseendale mõeldes tuleks kindlasti kasuks lennuühendus Vantaaga. Aga kui tõsisemalt rääkida, siis tegelikult tahaksin juba praegugi vaba aega rohkem saarel veeta, aga tööd ma ümber kolida ei saa. Selleks, et meeskonnas tekiks õige sünergia, peab inimestega koos olema. Kehtib tõde, et üks pluss üks on viis. Kui mõelda, kas pärast koroonat ka töötame nii palju kodudes, nagu praegu, siis mina olen täitsa kindel, et ei. Kindlasti saab asi olema paindlikum, kuid koos olemine ei kao kuhugi. Paljud meie Tallinna kontori töötajad on välismaalased, kes tulnud Eestisse elama koos perega ja võimalused neil siin oma lapsi koolitada ja nende elukaaslastel tööd leida on Tallinnas praegu paremad. Kuid ma ei näe, et see oleks enam nii väga uskumatu, kui Hiiumaal oleksid vastavad võimalused, et mõni rahvusvaheline ettevõte oma linnaku koos kooli ja kõige muuga siin sisse seaks. Ma usun, et see oleks täiesti võimalik.
Kuidas on aasta 2020 mõjutanud Sinu ettevõtet ja Sind ennast?
Ma arvan, et kogu tehnoloogiasektorile on see olnud küll väljakutsuv, kuid väga edukas aasta, mil poole aastaga on toimunud viie aasta arenguhüpe. Kui me enne mõtlesime, et oleme palju netis, siis tegelikult oli see, võrreldes praegusega, ju tühiasi. Veriffi kliendibaas on sel aastal kahekordistunud. Ja mis veel – mu sõbrad ja pere mõistavad nüüd palju paremini, millega täpselt tegelen!
Mida peaksime kartma, kui elu üha enam internetti kolib?
Hirmud tekivad inimestel tavaliselt siis, kui nad ei saa täpselt aru, miks midagi tehakse või mida täpselt tehakse. Veebiettevõtete jaoks on väga oluline see “miks” läbipaistvalt ära selgitada. Tarbijana tasub usaldada just neid, kes sellega hakkama on saanud. Internet iseenesest ei ole halb. Mina näiteks olen kõik oma IT-teadmised omandanud internetist. Tuleb osata lihtsalt kasulikku mürast eristada. Kui säilitada kriitiline meel, pole vaja nii väga karta. Veriffis tegelemegi sellega, et kaitsta inimesi internetipettuste eest ja luua usaldust. Seni oleme sellega hästi hakkama saanud ja libastumised ei ole selles äris lubatud. Kui kaotan klientide usalduse korra, on pärast võimatu seda taastada.
Mida sooviksid kodusaarele uueks aastaks?
Head kriisi ei tohi raisku lasta. Usun, et lõppev aasta on olnud hea sõel ja teenäitaja, millised süsteemid töötavad, millised mitte, mis peab stressile vastu, mis mitte. Nende teadmistega tuleks nüüd avatult tulevikku vaadata. Kui see aasta midagi on kinnitanud, siis seda, et maailm muutub kogu aeg ja edukad on need, kes muutustega kohanevad.
