Kooride kaunis kaja Hiiumaal

1. oktoobri rahvusvaheline muusikapäev viib Eestimaa eri otstesse üle saja kontserdi. Tänavune erineb mullustest muusikapidudest selle poolest, et muusikud võtavad igas maakonnas fookusesse ühe muusikalise nähtuse – Hiiumaal koorimuusika.
Eestlastel on koori­muusikaga eriline suhe. Eks meeldib meile ju mõelda endast kui laulurahvast ning kooris lauldes saab oma laulu­lembust teistelegi näidata. Sealjuures ulatub meie kooritraditsioon lausa 19. sajandi keskpaika. Käsi püsti, kes pole elu jooksul osalenud mitte üheski kooriproovis! Muusikapäeva puhul avab koorimuusika olemust dirigent Aarne Saluveer.
Milline repertuaar Muusikapäeval kõlab?
Aarne Saluveer: ETV tütar­lastekoori repertuaar on üsna lai ja žanriülene. Sinna kuuluvad erinevate ajastute vaimulik ja ilmalik muusika, rahvamuusikatöötlused, modernse koreograafiaga popi- ja džässikavad ning vokaalsümfoonilised suurvormid. Muusikapäeva programmis teemegi sellest repertuaarist läbilõike. Nagu äsja lõppenud Austraalia tuurilgi, on meil olulisel kohal eesti muusika, eriti Veljo Tormise looming.
Mis on viisipidamise õpituba, mida läbi viite?
Kui inimene sünnib, on talle esimestel eluhetkedel antud kaasa väga vähesed oskused. Enamik tuleb omandada järgnevate eluaastate jooksul. Omandatavate oskuste hulka kuulub ka viisi­pidamise, teiste sõnadega – oma häälepaeltele soovitud helikõrguse saavutamiseks vajaliku pinge andmine ja väljahingatava õhuga vibratsiooni tekitamine. Inimesed on erinevad ning mis ühele lihtne, võib teisele olla keerulisem. Viisipidamisel on ka erinevaid raskus- ja tehnilisi täpsusastmeid, mida võib nimetada stiilitehnikateks – folgist Bachi või vabaimprovisatsioonini. Kui mäletame oma esimest jalgrattasõitu või uisutamist, siis teame, et vilumuse saavutamine võtab aega. Väga vähe on neid, kes mingil põhjusel ei saa elus oma jalgadel seista.
Mis seisus on koorilaul praegu, võrreldes mõnekümne aasta taguse ajaga?
Nii ja naa. Laulupeoliikumine on oluliselt tugevnenud. Suuresti tänu sellele, et neist algklasside lauljatest, keda laulupidude ajaloos 1993. aastal esimest korda kaasasime, on tänaseks sirgunud hästikõlav ühendkoor. Loomingulises hoos on ka uus põlvkond heliloojaid ja koori­juhte, laiem ühiskond ja meedia on tajunud laulu­peo olulisust ja ligi­tõmbavust. Tekkinud on hulk uusi ja huvitavaid noorte­koore, oleme ka väga hästi kaasatud rahvus­vahelisse muusikaellu. Kaalutakse isegi, kas pidusid võiks teha igal aastal. See omakorda toob kaasa olukorra, kus tihedate pidude tõttu pole kooridel aega ja vajadust välja mõelda omanäolisi kavasid, avastada erinevat ja sealhulgas nišimuusikat. Ehk siis “kõrvaring” võiks olla palju mitmekesisem.
Mis on see, mis muudab koorilaulu meie inimestele nii paeluvaks?
Koorilaulust mõjutatud on eelkõige need, kes jõuavad läbi ettelaulmiste laulukaare alla ühendkoori, samuti tugiisikud ja publik, kes tulevad laulmist vaatama ja tunnet looma. Ning viimaks meedia vahendusel kaasaelavad inimesed. Tegelikult on ju suur hulk neid, kelle jaoks koorilaul mingil põhjusel pole atraktiivne. Koorilaul on üks meditatsiooni vorme, kui esitada olulise mõttega teksti muusikaliselt kontsentreeritud moel. See on vajalik ja unikaalne. Peaksime tõsiselt muretsema, kui lastel pole koolis pädevat koorijuhti – laulmine on inimõigus. Seda, et eriti a capella kooslaulmine tekitab hea ühistunde ning võimaldab inimestel end üheskoos hästi tunda, on taibanud nüüdseks paljud suurriigid. Näiteks aasiamaad, kus ajalooliselt polnud koos mitmehäälselt laulmine erinevalt Euroopa kultuuriruumist levinud. Hiina, Singapuri ja Hongkongi arengute põhjal saan öelda, et edusammud on tohutud. Hongkongi gümnaasiumi noorte meeste koorid esitavad konkursil Tormise “Pikse litaaniat”, nagu oleme harjunud kuulma laulmas professionaale.

Küsis
Brigitta Davidjants