Kärdla muusikakooli juhi, muusikaõpetaja ja koorijuhi Raili Kaibaldi sõnul ei ole laste suhtumine muusikaõpingutesse ajas muutunud. Paljudel tuleb mingis vanuses arvamus, et enam ei taha harjutamisega vaeva näha. Siis peab just õpetaja olema see motivaator, kes last teele tagasi suunab.
Raili Kaibald käis Hiiu Lehe taskuhäälingus siis, kui Kärdla kooli klaveri Hooandja-kampaania oli alles poole peal. Idee autori arvates on klaver koolile hulga rohkem kui vaid üks pill.
RV: Kuidas üks kool ilma klaverita hakkama on saanud?
Tegelikult koolil on olemas digitaalne klaver. Aga ma olen isiklikult jätkuvalt üllatunud, kuidas tänapäeval paljud koolid, minu arvates väga kergekäeliselt loobuvad päris klaverist. Erinevatel põhjustel, mida ma ka mõistan – kellel on ruumipuudus, kellel on klaver läinud nii korrast ära, et seda pole mõtet enam korda teha. Kõige rohkem mind panevad imestama ikkagi need juhtumid, kus on lihtsalt loobutud klaverist, kui minu meelest kooli ühest sümbolist. Klaver ja kool peaksid omavahel olema täielik normaalsus. Koolid on leppinud digitaalsete klaveritega, aga mina seda nii ei näe. Digitaalklaveriga saab teha palju, teda on mugavam ka transportida ja seal on ju erinevaid pille, mida sa saad siis lisada elektroonilisel kujul. Aga see ei asenda mitte mingil määral päris klaverit.
