SILVIA PÄRMANN 
Kalli Sein “Reigi pastoraadi selleaastane näitus puudutas valusalt,” kirjutas ta sotsiaalmeedias ning jagas oma mehe vanaisa pere traagilist lugu. Kooliõpetaja Matvei Kindeli pere ajas nõukogude võim 1945. aastal minema nende kodust Kalana rannakülas. Peale Matvei haigestumist aeti pere minema ka koolijuhataja Lauka ametikorterist ja nad said ulualuse sellessamas Reigi pastoraadis.
Enne näitusekülastust oli Heli Kiverik rääkinud oma abikaasa tädiga, Matvei Kindeli tütre Silviga, et küsida, millal täpselt nad pastoraadis elasid. Tädi rääkis loo, kuidas peale nende isa Matvei surma oli väike õeke Leili ikka isa järgi küsinud ja ema oli vastanud, et isa puhkab lilleteki all. “Tahan ka lilleteki alla,” nii oli laps palunud.
“Lilleteki alla sai väike Leili 1949. aasta kevadel. Difteeria. Ta oli pere lastest ainuke, kelle see haigus viis. Ja eile tardusime ühes pastoraadi tubadest Ingrid Alliku näitusetöö ees. Lilletekk. Töö allkiri “Elu pärast elu”,” kirjutas Heli Kiverik.
Lilleline samettekk
Küsisin kunstnik Ingrid Allikult, mis ajendas teda looma just sellist teost – sügavsinine sametist tekk kirkavärviliste keraamiliste lilledega.
Kunstnik oli ka Heli Kiveriku emotsioonidest lugenud, need saadeti talle, ja ütles, et eks tema mõte selle teose loomisel natuke sinnakanti oligi liikunud.
Lilletekk ehk “Elu pärast elu” on üks töö neljast tekist koosnevast seeriast. “See algab beebitekiga ja sõnade ja lalinaga, siis on lemmikasjade tekk, siis kolmas, sümbolitest laetud tekk ja viimane on siis selline,” kirjeldas kunstnik.
“Ma ei taha kellegi haavu lahti rebida, aga eks sellisena see tekk ju oligi mõeldud ja tehtud ka – et kui inimene lahkub, mis temast jääb,” rääkis töö autor. “Võib-olla pole selles kontekstis ilus seda isegi meenutada, aga mul on lastega olnud palju vestlusi, nagu ikka, mingis vanuses ikka tekkivad need küsimused elust ja surmast, aga elu on elu.”
Elu pärast elu
Kunstnik rääkis seiga, kuidas ta lasteaiaealine poeg ja tema mängukaaslased viskasid jäätisepaberid kompostihunnikusse ja tal tuli selgitada, mida komposti panna tohib ja miks sinna prahti visata ei või.
“Rääkisin, et sinna tohib panna kõike, mis elus on, ja siis see kõik muutub mullaks ja sellest mullast siis lilled saavad kasvada. Poeg oli tükk aega vait ja küsis siis, kas minust ka saavad niimoodi lilled kasvada?” jagas ta mälestust.
Selles, et üks vaataja tema teosega nii otsese mäluseose leidis, polegi tema arvates midagi imekspandavat. Oli ju näituse teema seotud maja ajalooga, konkreetselt nõukogudeaegse perioodiga, kui seal oli vanadekodu. Tööd aga sai välja valitud seda aega ja teemat silmas pidades.
“Ja kui on inimesed, kes selle paigaga seotud, siis on ju väga loogiline, et see kõik viib mõtted niisugustele asjadele,” arutles kunstnik. “Ma arvan, et kõikidele kunstnikele läheb korda, kui tema teos inimesi puudutab ja see on hea tunne – isegi kui see on kurb mälestus.”
Sõnumivool kraanist
Tähelepanu äratas ka Alliku teine teos, mis kujutas kraani, kraanikaussi ja seebialust, kraanist välja voolamas ajaleheribad. Justkui allegooria nõukogudeaegsetest ajalehtedest, mille propagandasisu voolas kõigist “kraanidest” laia joana ja samasuguse laia joana otse kanalisatsiooni, ilma inimeste arusaamu mõjutamata.
“Pakkusin selle näitusele just nõukogudeaegse konteksti pärast, aga tegelikult oli see hoopis ühe varasema näituse töö, mille nimi oli “Sõnumid” ja siis oli seal isiklikumaid, kaugemaid ja lähedasemaid sõnumeid,” selgitas kunstnik.
Ta tänas näituse kuraatoreid, Maret Kukkurit ja Kalli Seina, kes näituse sellisena, teemaga ja maja ajalooga seotult kokku panid. “Et nad seda kõike teevad, see on väga suurepärane,” ütles Allik, kelle teosed olid Hiiumaal näitusel esmakordselt.
Vähemalt korra käib ta siiski igal suvel saarelt läbi, mõnikümmend aastat tagasi aga käis koos oma üliõpilastega Hiiumaal praktikal ja väljakaevamistel.
Mälestused on oodatud
Maret Kukkur ütles, et äratundmisi on olnud ka varasematel pastoraadinäitustel. “Igal aastal on olnud keegi, kes kuidagi täpselt saab aru ja on mõjutatud. Esimesel ilmus inimesi, kelle esivanemad olid teenijad olnud kirikumõisas, teisel terve suur hulk rootslaste järeltulijaid ja nüüd siis seotus vanadekoduga,” rääkis ta.
Sel aastal käisid pastoraadis erituuril vennad Tarmo ja Toivo Mänd koos oma suure perega. “Nemad ju poisikestena seal majas kasvanud, neil oli palju elavaid mälestusi,” rääkis Kukkur.
“Eks see ajalooteema saigi ju seetõttu nüüdsetele näitustele, et väga palju küsiti maja ajaloo kohta ja meenutati enda või esivanemate seotust ja mälestusi,” lisas Kalli Sein. “Maret kogub neid kokku ja neid võivad inimesed alati lisada ja tuua. Kõik majaga seotud faktid, isiklikud mälestused, fotod, dokumendid, kõik on väga oodatud.”
Nii palju elavaid mälestusi pole tema sõnul varem niipalju olnud seetõttu, et 2020 ja 2021 näitustel käsitletud ajalooperioodid olid varasemad ja sealt enam elusolevaid mäletajaid pole.
Tänavune, järjekorras kolmas kohavaimu näitus Reigi pastoraadis kogus 2155 külastust, viimasel lahtiolekupäeval, 22. augustil käis veel 78 vaatajat.
