Peep Lillemägi 19. detsembri hommik oli sombune, niiske, hall ja kindlasti mitte soe ja ees oli kauaoodatud sündmus – Ampleri elektrijalgratta testimine.
Olin harjunud jalgrattaga liiklema ja nii sain asjaajamiste käigus täis ka oma päevase liikumisnormi. Kui järsku tähendasid igapäevased liikumised 20kilomeetrist vahemaad, vahetasin ratta ruttu auto vastu ja see andis mu liikumispüramiidile paraja põntsu. Seega huvitas mind väga, kas elektrijalgratas võiks olla võimalus, kuidas liikumine jälle sama orgaaniliselt oma igapäevaellu lülitada.
Kaalub vähe
Ampleri teeb eriliseks, et see näeb välja nagu tavaline jalgratas ja kaalub sama vähe. Erinevad mudelid kaaluvad 13,5 kuni 17,2 kg ja nende aku peab vastu 70 kilomeetrit. Isegi, kui aku peaks tühjaks saama, jaksad selle rattaga ka ainult kondimootori jõul edasi liikuda.
Näiteks Tartu rattaringluse elektrijalgrattad, mida samuti proovinud olen, on nii rasked, et ilma elektri abita ma muudmoodi mäest üles ei saanud, kui ratast käekõrval lükates. Elektrimootor nimelt parajasti ei töötanud, kuna olin midagi valesti seadistanud.
Seekord ei tahtnud ma ilma elektrita sõita. Tahtsin just proovida, mis tunne on läbida 20 kilomeetrit elektri abiga. Ampleri elektrimootor lülitatakse sisse ühest väiksest nupust ja käikudega saab sõidu ajal reguleerida, kui palju see sind aitab. Kasutasin maanteel sõitmiseks maksimaalset abi ehk kümnendat käiku.
Lihtne ka halva ilmaga
Ilm, nagu ma ütlesin, ei olnud väga hea. Ja aina halvemaks läks. Panime koos Hectoriga Tuuletorni juurest Orjaku poole ajama, keerasime peateelt korraks kõrvale ja sõitsime läbi armsa Nasva küla ning tegime siis Kassari saarele tiiru peale, naastes Käinasse Putkaste poolt. Umbes-täpselt Orjaku-Kassari piiril hakkas vihma tibutama. Ja sadu läks järjest tugevamaks. Käina-Heltermaa maanteele keerates hakkas tuul vastu puhuma. Putkastes tundsin, et olen läbimärg ja tahaks tõesti juba väga-väga kohale jõuda. Ja nii ma siis sõitsin seda viimast sirget, vihm vastu nägu peksmas, varbad külmetamas, ja mõtlesin: “Aga põsed on mõnusalt punased, nagu talvele kohane – küll ON mõnus tunne!”
20kilomeetrise raja läbimiseks elektrijalgrattal kulus tund aega ja 339 kilokalorit. Isegi sellise ilmaga oli see siiski mõnus sõit. Mina oleksin küll nõus kasvõi iga päev niimoodi Suuremõisa-Kärdla-Suuremõisa distantsil kulgema. Kas just mitu korda päevas, aga ühe korra vabalt. Ja kui mul oleks valida, kas sõita tund aega, kasvõi vihma ja külmaga, elektrijalgrattaga Kärdlast kodu poole või oodata kolm tundi bussi, valiksin kindlasti ratta.
Kirjutas jõuluvanale
Küsisin ka Sigrid Valtrilt, kes testimispäeval osales, mida tema sellisest rattast arvab. “Olen tegelikult juba ammu mõelnud, et küll oleks tore, kui saaks rattaga tööl käia, aga vahemaa töö ja kodu vahel on tavajalgrattaga sõitmiseks siiski pisut pikk – 14 kilomeetrit. Ma pole neli aastat üldse jalgrattaga sõitnud, nii et olin algul pisut pabinas, kui ratta selga istusin, aga kohe, kui see liikuma hakkas, tundsin seda elus olemise tunnet, kus lihtsalt kulged ja kõik on mõnus ja kerge ja hea ja tuul juustes vihiseb. Sõitsin väikse tiiru ja proovisin erinevaid teekatteid ning lõppkokkuvõttes kirjutasin kiiresti Jõuluvanale kirja, et palun too mulle Ampleri elektrijalgratas…”
Unistus rattaringlusest
Edasi unistasin juba sellest, et terve Hiiumaa oleks elektrijalgrattaringluse punktidega kaetud. Saarele tulijaid võiks kutsuda oma autod üldse Rohukülla jätma ja avastama saart elektrijalgrattal.
Ja siis juba ka sellest, kuidas kõrvalised külateed, mis praegu veel kruusateed, saaksid kõik mustkatte ja nii saaks jalgrattaga sõites suuri sirgeid peateid üldse vältida…
Hea on mõelda häid mõtteid, kui jalgrattasõit ei ole raske töö.
Üks punkt, mida rattaringluse korraldamisel kindlasti silmas tasuks pidada – kuhu saaks ratta tagastada? Äkki võiks bussipeatused olla hea koht, kus rattaid hoida?
