Ma olen trehvand siin vaatama telekast siukseid saateid nigust öö ülikooli rännakud. Need on ühed mõnusad vaatamised. Keset talve näidatakse ilusaid Eestimaa kohtasid suvisel rohelisel ajal. Üldselt ma vaadates esimise asjana mõtlen, et näh, küll on ikka meite maal seda rõõmsat rohelist aega vähe. Ootad teist mis kole, a’ kui käes on, ei pole mahtigi tähele panna, erite kui noor tegus inime oled. Ja juba on tema läbi ja siis telekast jälle vaatad ja õhkad.
Vanainime mudugist on juba üldselt tuim ja ei pane enam kevadist linnulaulugi hiaste tähele, sest et kõrvad on tuhmiks jäänd. Ja suvel on kole palav või siis liiga jahe ja vastikud vereimejad sääsed ja vihulased ründavad ja kärblased kõdistavad, et ei lase rahuliselt lõuna uinakut teha. Talvel on aga nigustnii külm, kütad ahju, ajad kampsunid selga ja siis korraga telekast näed suist kodumaist loodust. Ja inimesi selle keskel. Rändavad aga ringi ja teevad justkui talgut, siis vaaritavad süia ja pärast seletavad.
Talguga on küll sedase, et ma imestan, kuda suvepäikses tegutsedes riided ikka nii ilusaste triikis ja kuivad on. Ma mäletan, et kui mina ikka omal ajal tööd murdma hakkasin, siis särk tilkus nigust merehädalisel randa jõudes. Siis oli see loomuline asi, nüüd telekast ei sobi vist plekilisi riideid näidata. Ja süia tehakse mu meelest suurele karjale na vähevõitu. Siuksed pisised potikesed ain’t. Kes tööd murrab, see pärast ka süia murrab! A’ eks see telekasaate värk ole, ei koledat rassimist, ei labast vohmimist pärast.
Ja siis lõpuks tuleb see huvitav osa, kus rahvas, kellest osa pole ültse tööd teind ja puhta peenes linna riides, istub romantlises hämardamises lampide valguses õues või niidu pial ja teevad üheskoos loengut. Mis öö ülikool see mudu oleks. Teemad on igatsugu erilised. Näituseks puisniidul räägiti, kuda taimed võiks kirgastuda. Ma kuulasin kõrvalestad kikkis, oli kole huvitav, ehk küll aru suurt ei saand. Veel pärastki juurdlesin, et mismoodi ikkagist taim kirgastub, misasi see kirgastumine ültse on? Ma pole vist elu sees isegi kirgastund, mis siis veel rohu või lille liblest tahta.
Eks ma üks tohletand känd ole, pia kõiki peensusi kinni ei võta, ehk küll tore oleks kui võtaks. Mu jaoks on suvi ikka tööd ja higi ja väsimust tähendand, ehk küll nooremas ias mudugist sekka muutki juhtus… A’ ültselt piale väsitava tööpäeva lõppu nigust ei viitsind kõrgema vilosoofiaga veel otsa tegeleda.
A’ see tele saade on hia saade küll. Ilus vaadata ja huvitav mõtte terakeste üle juurelda. Varemalt ma mäletan seda öö ülikooli raadjost. Nüüd siis on sekka telekasse kolind. Kuulad ja vaatad ja ehk mitte kõik ei libise kõrvade vahelt läbi.
A’ sagedaste libiseb kah. Sest et mõte läheb miski mõtte piale omasoodu rändama.
A’ see pole vist sugugist halb. Eks see saate üks mõtteid olegi, et inime mitte ain’t ei kuulaks, vaid juure mõtleks. Et saaks, nigust üteldakse, miskise imbulsi.
