Ajakirja Looming tänavuse aasta avanumbris ilmus Vaapo Vaheri ülevaatlik ja põnevate seikade rohke lugu Elmar Siegfried Õunast (1906–1977).
Vaheri sõnutsi “tõi ta mastaapselt, kahe romaaniga Hiiumaa-teema eesti kirjandusse.
Nagu ikka elulugude puhul alustab Vaher Õuna sünnikohast ja vanematest, kuid samas on faktid rüütatud Vaherile omaselt mahlakasse jutuveeretamise stiili ning see mõjub nagu räägiks hea tuttav sulle iseenda elujuhtumistest. Huvitav lugemine, mida igal juhul soovitada. Loo kirjutamiseks võttis Vaher ühendust ka Elmar Õuna pojaga esimesest abielust.
Kirjaniku isa, Martin Õun oli Peterburis tehasetööline, malmivalaja, iseõppija, kes huvitus revolutsioonist ja kirjandusest, kirjandusest huvitus ka Õuna ema. Nii tõdeb Vaher, et Elmar Õun sündis 1906. aasta 23. augustil kirjandussõbralikku perre.
Vaher jutustab, et Elmari ilmaletulekuga kaasnes trauma: “Nabanöör väändus loote vasaku käe ümber ja laps sündis invaliidina, ta pahem käsi jäi kuni küünarnukini lühemaks. Vigastus suunas ette Õuna võimalikud elukutsevalikud, kehalised ametid ei tulnud enamikus arvesse, jäi vaimutöö.”
Alghariduse sai Elmar Jaani algkoolis ja jäi juba 13aastasena orvuks. Hiljem on ajakirjanik Õuna mälestused tollest ajast kirja pannud nii: “Vaevalt 13 aastat vana, on ta kaotanud vanemad — mõlemad. Ja jäänud sellest ajast nii üksinda maailma, et tal polevat olnud isegi seadusega tavaliselt nõutavat eeskostjat. Ainult korter jäänud väikese majakese näol isalt järele. Tulnud siis 13-a poisil alustada eluvõitlust. Ja läbi on saadud. Oma tasku ja käe peal lõpetas reaalkooli. Oma tasku peal trügis edasi ülikooligi…”
Õuna esimene kokkupuude Hiiumaaga on ajast, mil ta Käinas paneb kirja lasteraamatu “Kolm oravat” ja jutustuse “Soomusrongil. Episoode Vabadussõjast”.
Õuna loominguline tähetund aga saabus 1938. aastal, mil ta Hiiumaa-romaan “Unustatud naised” võitis Looduse romaanivõistlusel 58 osavõtja seas teise preemia ja sattus nii kriitikute kui lugejate huvivälja.
Õun ise selgitas romaani saamist ühes intervjuus: “Olen mitu suve suvitanud Hiiumaal. Ja seal tundma õppinud selle saarerahva omapärast elu. Avameelselt öeldud, sealt on pärit mu romaani algtüübidki. Muidugi pole nad just niisugusel kujul saarel kõndimas. Palju tänu võlgnen ühele saare küla vanale perenaisele, kes mind põhjalikult tutvustas oma elulooga. Vana inimene oli tänulik, et leidis minus kannatliku kuulaja, mina jälle temale, et ta mind tutvustas elu ühe küljega. Eks selle vanaperenaise head küljed ole minu romaani peategelaselgi.”
Õun on avaldanud, et kirjutamine saabki tal teoks ikka suviti ja muudkui Hiiumaal: “Kui ilm kõige palavam, siis mul tekib tööisu. Puhkan enne seda nädalapäevad – magan need päevad lihtsalt maha – ja siis läheb tööks, kas või uneta, kuni valmis. Ja ikka Hiiumaa mõnes vaikses nurgas.”
Sage saarel viibimine tõi kirjanikule kaasa armastuse hiiu neiu vastu ja uue abielu.
Hiljem ilmus Õunal teinegi Hiiumaa-aineline romaan “Meri ja maa”. Samuti Hiiumaal, uue abikaasa Marta suguvõsa Nasva Kadagu talus kirjutatud. Ja samuti hiiu naise räägitud loo põhjal nagu “Unustatud naisedki”. Romaan ilmus algul lehesabas, hiljem, paguluses seadis kirjanik teose ümber.
Vaher pikib oma Õuna-loosse mõlemast raamatust katkeid ja stiilinäiteid, olgu siinkohal toodud üks, mis kirjeldab hiidlaste-saarlaste suhteid: “Väin lahutas Hiiumaad Saaremaast, saarlane ja hiidlane polnud sõbrad. Üks oli uhke, et nende saar oli suurem. Teine arvas olevat enda kavalama ja leidlikuma keerulistes olukordades. Hiidlane ei kelkinud saarlase kombel, küll aga nöökis naabri sõnadega läbi. Saarlane naljatas hiidlase üle, kuid äritegemisel tüssas hiidlane ikkagi saarlast.”
Elmar Õuna lugu on osa mahukast Hiiumaa kirjandusloost, mille koostamisega hiljuti 70. sünnipäeva tähistanud Vaher juba hea mitu aastat ametis.
Vaher on huvitatud ka tagasisidest – ehk meenub mõnele lugejale Elmar Õunaga seotud seiku, mida raamatusse lisada.
Allakirjutanule rääkis Vaapo Vaher, et pärast loo ilmumist helistas talle Vaino Väljas, kes ütles, et oli Õuna artiklit lugenud ja talle meeldis. “Vaino ütles, et tee oma raamat ruttu valmis, enne kui mina ära suren,” rääkis Vaher.
Paari kuu pärast peaks Looming avaldama veel ühe Vaheri uurimuse järjekordse Hiiumaaga seotud kirjaniku kohta.
Luges ja refereeris
HARDA ROOSNA
