Maria Ruubas Vaada täna pole kohe mitte midat tarka ütelda. Pea sees on kas sadamiljon mõtet, mis palavikulise kiirusega liikudes proovivad leida viljakat pinnast või on too pea hoopis täitsa tühi. Kes seda teab. Igatahes on hetkel õite keeruline vahet teha. Annab tunnistust selleset, et vist ongi aeg kirjutada ood laisale ning aeglasele elule, mida oma saare pesas harrastada.
Juba ammu enne seda, kui mul endal oleks taoline hingepaik olnud, siis sümpatiseeris mulle, et on kohti, kus aeg seisab. Tavaliselt see juhtus muidugi kellegi juures maakodus. Et lähed külla, veedad ühiselt aega ja naerad ja kokkad ning paned laua taga maailma asju paika äkki aga tajud, et aeg muutub järsku natuke teiseks. Et no päike ikka langeb kõrgelt ülevalt alla, kuni üks hetk saab kohe täitsa pime, nii et tuleb tuppa kolida või kelmikalt tantsivate küünlaleekide taustal jätkata. Aeg on korraga suutnud nii paigal seista kui ka kiirustada. Vot nii juhtub, kui olla täielikult kohal hetkes, et mitte ükski osa sinu olemisest ei ole kuskil mujal, kui praegus. Küllap sa tead, millest ma räägin nii et ma ei kasutakski rohkem sõnu selle kirjeldamaks. Las see tunne kannab.
Igatahes see on see tunne, mille otsingutel ma olin, kui hingepaika sai valima hakatud. Sai leitud kah! Mis juba iseeneses tähendab vaid üht – ma olen ikka väga õnnelik inimene ju! Muidugi mõne aja möödudes mõistad, et kui hingepaik on osa sinu igapäevaelust, siis tahab argine trall ja vaali ka end kaasa pressida ja mitte rahu anda. Minu vastumürk ongi teha argiseid, selliseid päris asju.
Enne veel, kui oli paargu, siis tihti seadsin hoovile üles laua, korjasin lilled vaas, vedasin enda kaheraudse pliidi õue ning hakkasin hakkima. Kohe eriliselt aeglaselt ning mõnuga. Või siis õhtul, täpselt enne seda, kui kasvuhoone ukse kinni panen, siis lähen oma tomatitega diskotama. Playlist on aus ja nii ma seal siis oma taimedega tantsu löön. Või vahel kui korjan marju, siis panen silmad kinni, sätin nina päikese poole ja lihtsalt lasen enda peale paista. Minu kannatamatu meel ei luba mul seal muidugi rohkemat kui minutid paar niimoodi olla, aga pärast seda on täitsa uus ja kena tunne. Ja ma arvan, et selliseid hetki tuleb püüda ning koguda. Polegi eriti vahet, kus sa end paika oled seadnud või mis parasjagu käsil on. Tuleb lihtsalt luua argiseid, pisikesi hetki, kus oluline on, et näed ja tunned mõnu selle tegemisest mitte ei mõtle, miks seda vaja teha on ja mida sa siis teed. Ei täitsa võtad aega, et aeglaselt ja laisalt neid asju teha nii nagu homset polekski!
Suured aeglased ning laisad musud sulle!
Mar
