Tapio Vares Viimaste vanus tundub täiesti müstilisena. Kuid ehk tõesti siiski? On ju sealsed puud ühtse tüve kaotanud ja ümber tühimiku kasvavad eraldi tüveharud.
Ka Kreetal kasvab aastatuhandeid näinud õlipuid. Tõsi, saarel ringi sõites või kõmpides näeb küll lõputa palju õlipuuistandikke, kuid enamus puid on noored. Tundub, et õlipuude kasvatamine on Kreetal aina suuremaid tuure saavutamas ja kõik maad lähevad selle kultuuri alla. Küllap on suuresti selle taga Euroopa Liit, mis jagab toetusi oliiviõli tootmisele. Vahest on siiski lagi lõpuks käes? Tundub, et rohkem õlipuid Kreetale eriti juurde ei mahu. Kõik võimalikud kohad on neid täis istutatud, orgudest mööda nõlvu üles kuni paljaste kaljujärsakuteni.
Muide, kohalikud Kreeta õlid olid mulle hästi mokkamööda. Sellised suhteliselt mahedad, mitte vänged ja piprased nagu meie poodidesse toodavad Hispaania õlid.
Jah, vanu kärgjate tüvedega õlipuid nägime sel kolmenädalasel Kreeta reisil harva. Seda suuremaks sündmuseks oli saare põhjaküljel Kavousi külast kahe versta kaugusel elav isend. Teda leida oli lihtne, sest sinna suunasid viidad. Vastu veeres kohalikke “peab olema autosid”, ehk kahekohalisi kastiga, pisut mõlkis Toyotasid. Tervituseks anti meile signaali.
Seal tema oli. Lai matakas, võra madalaks kärbitud nagu kultuurõlipuudel ikka, nööraed ümber. Kribasin stendilt arvandmeid. Vanust hinnatakse sel puul 3250 aastale, seega pärineb ta Minose ajast. Sordi nimi olla ‘Muratolia’. Asub ta 252 m üle merepinna. 0,8 m kõrgusel on tüve läbimõõt 4,9 m, ümbermõõt 14,2 m, maapinnalt 22,1 m, võra läbimõõt 10,9 m. Kasutan siia lisaks teisigi päevikumärkmeid tollest 20. aprillist.
“Istume terrassil õlipuu all. Ja ees on see 3000aastane vanur. Tüvi püsib tal veel täiesti ühes tükis, on auklik ja juurlik, tünjat osa kuni 2 m
kõrguseni, siis hargneb noor elujõuline oliivroheline võra. Jah, selline vana õlipuu on ikka alles midagi. Tema kõrval kasvab üle kolmejalase läbimõõduga õlipuu, ent keskelt see juba pooldub. Ei ole sugugi kõigile antud iidvanaks elada…
Siin ülevalpool sirgub õlipuude sekka küpresse, seda looduslikku põhiliiki. Inimese vahelesegamiseta kujuneks siia varjukas küpressimets. Suuremad puud on juba jalase tüveläbimõõduga. Kõrval arõkis voolab sulinal vesi, meelitades ligi sääski. Arõki kohal kasvab uhke jaani-
kaunapuu, mis meenutab kujult tamme, kuid selle mitu jalga jäme tüvi on kaheks lagunenud. Täiskuuvalgel meenutab see õlipuu Ülendi ohvripärna, enne tolle põlemist: paks tüvetünn ja madal lai võra.”
Päevik 21. aprillil
“Hommikuvärskus peale eilset kuuma. Mäetipud, ka pea kohal kõrguv eestiliku nimega mägi Kapsas, mattuvad udupilvedesse, ent vihma ei tule.
See õlipuu on tõesti monumentaalne. Mahedas hommikupäikses joonistuvad hästi välja vaod, augud, uurded, eenduvad ja laiali roomavad juured. Pea kohal pisikesi lõhnavaid valkjaid õisi täis igiroheline võra.
Astun üle aiaköie ja käin tiiru ta ümber. Mõte läheb taas Ülendi pärnale. Ja Tärkma ohvritammele. Viimane hakkab kuivama. Tamm ei taastu, ei ela samahästi kui igavesti nagu pärn ja õlipuu. Meelde torkab ka Täri pärn Põhja-Saaremaal. Too näeb oma kujult samuti välja nagu iidvana õlipuu.
Õlipuude õied pudisevad. Öö läbi sabises naabruse puu all neid telgile. Tundus nagu tibanuks vihma.”
