Kaugeil mail, Eestist lahkumata Tallinna loomaaias 3.

Jõudsin oma looma­aia jalutuskäigul Ameerikasse välja. Uhked piisonid olesklesid ja asjatasid siin avaral “preeria” väljal.
Piisonite aediku ääres aga sirguvad USA idaosast pärit tulbipuud. Ei olegi nii väga kõrged veel, üks 5–6 meetri kanti, teine 7 meetri poole, kuid igatahes juba üsna toekad. Kas ka neil on peagi õitsemist oodata? Tartu botaanikaaia tulbipuu õitses juba viie aasta eest.
Südasuvised tulbipuuõied kipuvad lopsaka lehestiku vahele küll ära kaduma, ent omapärased on nad igatahes: rohekad-oranžikad õielehed paksud kui käbisoomused, südamikus posu tolmukaid. Olen seni näinud tulbipuu õisi vaid Leedumaal Veliuona mõisapargi veerandsaja meetri kõrgustel puudel. Kliima on igatahes juba nõnda palju soojenenud, et vähemalt merelähedastel aladel võiks tulbipuust meil täitsa arvestatav ilupuu kujuneda. Sügisel värvub ta lehestik võikollaseks ja seda võisin tänavu oktoobri lõpul ka oma koduaia tulbipuude puhul nautida.
Tulbipuude all kasvab teisigi USA idaosa liike: siidaskleepiad ja pisut hiigelpäevalille. Kuid ka meie Vanast maailmast pärit ahtalehine hõbepuu on siin olemas, meenutades eemalt hoopis hõberemmelgat.
Teispool teed võttis tulijat vastu Aasia ning juudapuulehikud levitasid langevate lehtede magusat karamelli­lõhna.
Päris uus avastus siin oli mu jaoks seitsmepojapuu (Heptacodium miconioides).
See Hiinast pärit endeemne kuslapuuline osutub Eestis nähtavasti üsna paljulubavaks tegelaseks. Küllap olid nad siin olemas juba kümne aasta eest, ent toona ei osanud ma neile tähelepanu pöörata, sest oma heptakoodiumi sain alles mõni aasta hiljem. Kuid minu paari­meetrine, ehkki juba õitsev, on siinsete loomaaia omadega võrreldes veel õige kõhetu. Need laiutavad põõsaspuud on alates paarist meetrist kuni nelja meetrini. Tumerohelised lehed näisid kui igihaljad ning nende taustal ohtralt valendamas pisikesi õrnalt lõhnavaid õisi. Hulk õisi oli juba läbi, ent palju alles nuppus. Heptakoodium õitsebki tavatult hilja, viinakuul, ning jaheda suve ja sügise korral selleni vahel ei jõuagi.
Kuid jah, loomaaed on siiski eeskätt loomaaed ja nii sattusin taas loomade lainele. Seal paistsid Prževalski hobused, kes on maakeral üldse viimased säilinud ulukhobused. Vahepeal surid nad looduses paraku välja, kuid nüüd taasasustatakse endistele elualadele tagasi, Mongooliasse ja Siberisse.
Kulaanid Kesk-Aasiast tundusid kah kuidagi huvitavad. Rääkimata kaksküürkaamelitest. Mäherdused kogukad ja imelikud elukad! Ja nõnda ilusasti nina all poseerimas. Kahjuks olid mu fotoaparaadi patareid lõplikult läbi.
Tore oli ka kohtumine valge varesega. Mingitel aegadel oli mu üheks lemmik­ütluseks võimatute asjade puhul: ennem läheb vares valgeks kui… Nojah, see vares siin puuris polnud siiski albiino, vaid peal ning tiibadel siiski ka helepruuni tooni – leukism öeldakse sellise heleda looduse kapriisi kohta. Taamal karjusid tavapärased varesed. See puurilind karjus vastu. Tegelikult on tal just siin puuris turvaline elu. Temataolised n-ö normile mittevastavad isendid tõrjutakse looduses enamasti parvest armutult välja.