Kas Läänemerest saab kõhu täis?

Neljapäeval Kuressaares toimunud konverentsil “Meri kui elatusallikas!?” esines teiste seas ka Muhus sündinud Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi direktor Toomas Saat ettekandega “Kõht täis Lääne­merest!”.
Ettekandest selgus, et kuna Läänemeri on suhteliselt noor ja ringveeline, kerkivad esile ka paljud probleemid.
Lisaks on Läänemeri madala soolsusega, mistõttu selles leidub nii mere- kui ka mageveekalu. Selline vahepealne soolsus mõjutab mitmete kalade sigimist – ühele liigile sobib soolane, teisele jällegi mage.
“Teatud liigid laiutavad – ümarmudil ja hõbekoger on Vilsandi ja Saaremaa vetes päris arvukalt esindatud. Lesta oli hiljuti väga palju, kuid nüüd on ta veidi taandunud. Mõni aasta tagasi tõusuteel olnud tursa arvukus on samuti seisakus ja nii on jälle kilu rohkem,” rääkis Saat.
Kui magedam vesi mõjub tursa sigivusele – soolasemas vees hõljub mari kauem, mis annab aega neil kooruda enne hapnikuvaesesse põhjavette langemist –, siis lesta arvukust ei oska Saat kommenteerida. Kuna lest koeb liivasele põhjale, siis seda meil jagub. Ilmselt saab üheks faktoriks pidada merevee temperatuuri. “Kuigi lest väga soojalembene ei ole, siis teatud tuultega tõuseb külmem vesi pinnale ja kandub rannikuvetesse. See on aga vaid hüpotees,” lisas Saat. Lestapüük selle kala arvukust tema hinnangul ei mõjuta. Teda võiks isegi rohkem püüda, aga see jääb Saadi arvates turustamise taha.
Läänemere probleemideks on ka eutrofeerumine ja reostus. Viimane on õnneks aastatega pidevalt vähenenud. Eutrofeerumise mõju kalade sigimisele aga väljendub selles, et kuigi merevees on palju kaladele sobivat toitu, on ka rohkelt hõljuvaid osakesi. Koelmutele settiv hõljum aga kahandab puhast vett vajavate marjade ellujäämisvõimet. Nii on just merisiig muutunud harulduseks.

Pamela Talzi
Meie Maa