2005. aasta kevadel soetasin omale Nurga puukoolist soosekvoia ehk sooküpressi (Taxodium distichum). Oli selline paras juba meetrine hakatis. Puuke elas vabalt üle järgneva ebasoodsa paljaskülmaga talve.
Hoolimata viimastest karmidest talvedest ja vahel ettetulevatest tagasikülmumistest on ta nüüdseks mul sirgunud üle pea. Ainult kasvukoht tundub soosekvoiale pisut mitte kõige õigem. Nimelt üldsegi mitte soo või vähemalt pidevniiske maa, vaid küngas, kus põua ajal kipub niiskusest vajaka jääma. Pealegi on paik lagedavõitu, avatud talvistele karmidele Siberi idakaare tuultele.
Nüüdseks on mu koduaed laienenud mööda muistset rannanõlva alla liigniiskesse metsa. Vaat seal võiks veel üks soosekvoia vohada! – mõtisklesin. Ja nii ühel juulipäeval läksin taas mandrile Nurga puukooli, et üks soosekvoia lisaks hankida.
Puukoolis laiutasid aina metasekvoiad. Imelikul kombel on minu metasekvoia sootuks õrnemaks osutunud. Nende vahelt leidsin viimaks kaks vaevu jalakõrgust soosekvoia nääpsukest. Küsisin puukooli töötajalt, et kas suuremat pole? Ei, ei ole. Viimane talv võtnud seal Ellamaal kõik, isegi juba suured soosekvoiad ära. Kahjuks ei küsinud ma piisavalt täpselt üle, et kas tõesti hukkusid ka metsa istutatud paarimeetrised puud? Need elasid näiteks mulluse talve korralikult üle. Kuid mine sa tea. Viimane talv oli väga imelik, mil kahju kannatasid ka need, kelle pärast kunagi muretsema pole pidanud.
Muide, ka Saaremaal Audakul ei taha soosekvoiast esialgu väga asja saada. Talv võttis teda seal tagasi, on vahest nii põlvekõrgune. Selle kõrval tundub mu Kesk-Hiiumaa soosekvoia tõelise imena. Ega mitte ometi suisa üks Eesti suurim?!
Nojah, suurema puudusel olin sunnitud ostma siis selle väikese jalapikukese soosekvoianääpsu. Taoline mõõt on meie oludes paraku üpris halb, tähendades lumepiiri karmimat külmavöödet. Kuid eks saab näha. Vahest ometi tuleb nüüd lõpuks üks pehmem talv kõigi nende käredate, pikkade ja imelike otsa?
Soosekvoia on üks mu lemmikokaspuid mitmel põhjusel. Esiteks tema õrnõhuline oksastik, mis erinevalt metasekvoiast jõuab igal oktoobrikuul silmapaistvalt rebasepunaseks värvuda. Omapärased on ka maast vaiadena välja kasvavad hingamisjuured. Metsaaia tiigi kaldal võiks see tulevikus täitsa juhtuda. Ja mis eriti huvitav: soosekvoiad on tegelikult vanad eurooplased. Nimelt kasvasid nad enne jääaega laialdaselt ka siinpool Atlandi ookeani. Toonased soosekvoiad olid äravahetamiseni sarnased nendega, kes on suutnud tänapäevani ellu jääda Ameerikas.
