Jälgi meid
Hiiumaa Glögikohvikute Päev 23.11-07.12

VARESE LOOD

Karukold ja karukaka

Kui juba värviseente peal väljas, otsustas Merike üle vaadata ka Katkusoo serva. Ta on mõnel heal aastal sealt saanud päris palju värviseeni.
Praegu aga valitses seal ikaldus. Või noh, peaaegu. Sest keset seda lirtsumist, jõhvikate vahel, leidus imekombel paar kaneelvöödikut, millest saab kollast värvi.
Katkusoo servas, suures tule­tõrje veevõtu tiigis sai suvel mitu korda ujumas käidud. Ja raba ääres mineraalmaa­piiril imetletud õitsvaid kuradi-­sõrmkäppi. Või olid need hoopis vööthuul-sõrmkäpad? Nojah, nüüd oli juba hilja üle kontrollida.
Rabast mööda teed edasi seiras Merike veel üht männiku­alust. Leidis mõne söögiseene. Mina kui seenevõhik kõndisin mööda kraavi ääristavat liivateed ja mõtisklesin, et mida huvitavat sellelt liigivaeselt hapumaalt ikka leida? Nojah, teeservas paar leesikat, aga leesikat on kodus Hiiumaal lausa lademes. Kuid seevastu karukold on õige haruldane. Sest jah, karukold siin tee ja kraavi vahel mulle just ette jäigi. Kohe mitu suurt tihedat kogumikku, pehmed kombits-käpakesed puhtal liival laiali sirutumas. Kogumikest tõusis üles palju varsi eospeadega. Tõesti, mis esinduslik ürgeostaime karukolla väljapanek siin!
Teatasin Merikesele oma leiust. Tema aga seepeale, et noh, karukolla otsa võib ta mulle näidata karukakat. Mis mõttes? Eks ikka otseses. Jajah, hundisitta mulle mõneteistkümne aasta eest näidati, Lätimaal. Aga karukaka?
Merike pole ise karu näinud, küll aga väljaheiteid. Nii et karusid ses kandis ikka liigub.
Ma võin uhkustada sellega, et lapsepõlves Virumaal, seal Alutaguse metsade servas, karu ikka korra ära nägin. Metsatee ääres oli miski mürgi mahavalamise liivaauk. Ja karud käisid seal püherdamas. Nii oli mulle räägitud. Kord läksime perega sinnapoole jalutama. Läbi udu mäletan ühtäkki miskit pruuni asja seal eemal liigutamas. Koer lidus jalamaid koju. Mina panin pata-pata järele, jättes isa-ema maha. Kui nad tuppa jõudsid, olin juba kõrvuni teki all. Ju siis ikka karuhirm oli päris tõsine.
Küllap ma siis olen 80ndail ka seal lapsepõlvemail metsades konnates karukakagi otsa komistanud. Nüüd aga teadlikult seda näha oli päris huvitav juhtumine. Merike seletas, et see pole mitte väga värske, aga ka mitte väga vana. Vahest paar-kolm päeva ja et värskelt näeks see välja nagu kummulikeeratud moos. Arvas, et selle karu menüü on koosnenud peamiselt pohladest ja mustikatest.
Ja seal puu all see oligi. Säärane laadung? Jalase läbimõõduga kuhil, lisaks pudemeid veel kõrvalgi. Selline tumepunakas teraline mass. Kui ma ise oleksin selle avastanud, misasja ma arvanuks selle olevat? Et keegi on mahlapressimise jäägid puu alla kummutanud? Nojah, kes tuleks nii kaugele metsa seda tegema. Igatahes parajalt eriline värk! Mõelda, tulime värviseente jahile ja saime kõige otsa veel ühe värvilise hunniku. Hiiumaa mõistes on tegu täieliku eksootikaga. Ega Hiiumaa metsas ju karukakat ei vedele. Sest Hiiumaal ei ole ju ühtegi karu.

Veel lugemist: