Nüüdseks on paljude käpaliste pelgupaigaks jäänud lisaks teekraavidele eeskätt sood. Mälust kerkis esile, et üks soomoodi koht peaks teispool Lojat olema.
Enne sohujõudmist sunnib vihmahoog mind metsakuuse alla varjuma. Tänu sellele silman üht pruunikat pesajuurt. Tema on ehtne metsaorhidee, kelle niitude püsimine või mittepüsimine täiesti külmaks jätab. Lisaks levib kraaviservas ribana rasvjaid võipätaka leherosette, pisikesed sinised õied nende kohal.
Juba paistabki Partsi “mäemassiiv”, millest paraku varsti enamus on ära kaevandatud. Nõlva all, teest paremal, silman üht halli käppa, hulga käopõlli ja veel mingeid imelikke valgeid õieküünlaid. Ei, nood pole käpalised, vaid hoopis ümaralehised uibulehed.
Ning siis vasemal ongi too soolaik. Vahepeal on metsariba maha võetud ja silmale avaneb üllatuslikult ehtne soo. Milline tore väike sookriipsuke! Vaid sadakond sammu pikk ja sootuks kitsuke, ent ilus näide Lääne-Eestile omasest lubjarikkast madalsootüübist.
Eeskätt valitsevad siin õhulised pruuni sepsika mättad, tükati vesi vahel läikimas. Eesti idapoolses osas on sepsikas haruldaseks jäänud, ent lääne pool veel õnneks täitsa tavaline. Taamal valendab ahtalehise villpea väli. Sooriba keskel on nii niiske, et igerikud männidki kuivanud, seega päikest jagub siia kui palju. Vesine, lubjane, päikseline – see meeldib mitmetele lilledele. Näiteks pääsusilmadele. Kahjuks jäin hiljaks ja taban vaid viimaseid õieriismeid. Aga muidu – mäherdune pääsusilmaväli siin õitsemise haripunktis võib olla! Justnagu varasemalt oli paljudes kohtades Hiiumaal.
Ja siis on käpad. Päris ülal paemunakase tee serval kuivalembene tumepunane neiuvaip ja kännu juures lagedal end mitte eriti hästi tundev pruunikas pesajuur. Sooservas suured käopõlled. Päris soos siin-seal sooneiuvaipu ja sõrmkäppi. Uhkelt lillatavad siin kahkjaspunased sõrmkäpad. Ent neid on ka tähniliste lehtedega. Vööthuul-sõrmkäpad? Või miskit veidi haruldasemat?
Paraku unustan ma nad kohe, sest lõpuks jääb ette too otsitu: kärbesõis. Jeerum, millal ma üldse kärbesõit viimati nägin? Kas lausa aastal 2000 Kukka soos? Tänapäeval, kui pole enam korralikke puisniite, peab kärbesõie nägemiseks ikka vaid sohu minema. Mälupiltide ja fotode järgi kujutasin ta õiekärbseid nagu suuremana ette… Nojah, aga ikkagi on ta eriline ja ainulaadne meie floora esindaja. Vahemeremaad kubisevad igasugu putukõieliikidest, siin põhjamaal elutseb vaid üks säärane kurioosne orhidee. Tumedad õied näevad tõesti putuka moodi. Oma välimuse ja ka lõhnaga ajavad nad putukad segadusse, kes üha paarituda üritades aina õietolmu edasi kannavad. Tõesti üks naljakas taim. Iluga ei hiilga, kuid on lihtsalt väga huvitav tõelisuses sellist kohata. Veel on see õnneks võimalik, sest lubjarikkaid soolaike jagub meil endiselt.
Samas, üsna soos, kohtan lisaks üht imelikku longus valgete üksikõitega uibulehelist. See on kuningakübar. Eks üldse võiks selle paeluva sooribaga põhjalikumalt tutvuda, ent kaua sa ikka seal kingades sepsikamättail hüpled. Ehk kunagi hiljem taas, kummikutes.
Enne Loja kaudu kodu poole astumist leian kõige otsa veel harilikke kuutõverohtusid. Kahe õitsva laiguna samas Partsi karjäärimäe tee servas. Tõesti-tõesti, see lapsepõlves mandril nii tavaline metsataim pole teab mis haruldane siin Hiiumaalgi. Tuleb vaid rohkem retkedel käia. Küll siis leiab nii ühte kui teist.
