Mai algul juhtus parvlaeval lugu, millest väga paljud ei tea – kaks Hiiumaa poissi päästsid inimese elu.
Kristo Kuuse pani oma pojad Andrese (11) ja Rasmuse (9) 11. mail õhtusele bussile, mis läks kell 17.30 väljunud parvlaevale. Kui laev jõudis Rukkirahu lähedale, märkasid poisid vees inimest, kes kätega vehkis. Poiste vanaisa, kes Hiiu Lehega ühendust võttis ja juhtunust rääkis, ütles, et Andres helistas isale ja kirjeldas olukorda, et inimene on hädas ja lehvitab laevale. Vanaisa oli uhke: “Minu pojapoeg oli nii tubli – laeva peal oli sadu inimesi, aga tema märkas hädasolijat ja helistas isale kaks korda.”
Edasi räägib isa Kristo Kuuse: “Poisid helistasid mulle, et keegi inimene on merel hädas ja lehvitab kahe käega surfilaua peal. Mina muidugi, nagu ilmselt me kõik, mõtlesin tol hetkel, et praamis on palju inimesi ja kaptenil on 360kraadine vaade merele ja ju kapten või keegi ikka nägi. Ütlesin neile, et ärge muretsege. Rahustasin nad maha, aga siis tuli kahe minuti pärast uuesti kõne, et keegi teda ikka ei näinud ja keegi midagi ei tee ja tema ikka seal lehvitab kahe käega ja on näha, et on hädas, et helista merepäästesse. Soovitasin, et nad ise helistaksid, et kõrvalt on nagu raske edasi anda seda kohta ja olukorda. Natuke jäi neil julgusest puudu, aga nad seletasid ära, kus see toimus. Siis helistasin 112 ja sealt suunati mind merepäästesse, kust mulle öeldi, et jah, nad otsivad kadumaläinud surfarit. Mis edasi sai ja kas inimene leiti, sellest me ei teadnud midagi.”
Kohtusime Andrese, ta venna ja isaga eile ja Andres rääkis, kuidas tal tuli mõte, et surfilaual kätega vehkiv mees võiks abi vajada. “Ma ei näinud teda väga hästi, nägu ei näinud, aga nägin, et ta ei lehvitanud nii nagu tavaliselt laevale lehvitatakse, vaid niimoodi – suurte kätega,” näitas Andres ette, kuidas mees abi kutsus.
Andres rääkis, kuidas tema selja taga istunud naised arutasid, et mees võib-olla tervitab praami, aga tema teadis, et tavalisel lehvitamisel ja appikutsel tuleb vahet teha. Nii ei andnud Andrese süda rahu, sest lehvitamise moodi see välja ei näinud. Poisid arutasid omavahel, kas helistada isale ja ka Rasmus leidis, et helistada tuleb. Nii võetigi kõne isale.
Isa Kristo tunnistas, et poistel tuli teda päris palju veenda, et merelolija on tõesti hädas ja keegi teine peale tema poegade ei ole teda märganud.
“Alati arvatakse, et keegi teine teeb midagi, aga nii võib juhtuda, et võib-olla keegi ei helistagi ja inimene ongi hädas – alati peab helistama,” oli õppetund, mida Andres on meelsasti nõus kõigiga jagama.
Andres, kes koos vennaga käib Anni Rätsepa purjetamistrennis, teadis ka seda, et päästetu oli Kärdla purjelauatreener Boris Ljubtšenko.
Abikaasa juba otsis
11. mail ilmus Lääne prefektuuri sotsiaalmeedia kontole kiri, et kella 18.17 ajal teatas naisterahvas merevalvekeskusele, et tema abikaasa hakkas kella 14.30 paiku Heltermaalt purjelauaga Rohuküla poole liikuma, ent pole siiani kohale jõudnud. Merevalvekeskus alarmeeris Haapsalu merepäästeüksust, kes suundus mootorpaadiga M-10 otsingutele.
Parvlaevalt Tiiu öeldi neile, et nad nägid Rukkirahust lääne pool purjelaudurit, kes istus laua peal, aga abi saamiseks märku ei andnud.
Häirekeskus ühendas samal ajal merevalvekeskusele kõne meesterahvalt Kärdlas, kelle pojad nägid parvlaeval Leiger enne Rukkirahu lainelaual istuvat inimest, kes vehkis kätega. Kella 18.57 ajal leidis merepäästeüksus mehe, kes oli väga väsinud ja üritas kaldale saada improviseeritud mõla abil. Arstiabi mees ei vajanud. Purjelaudur kandis kalipsot ja trapetsit.
Ka laps saab aidata
Umbes kuu aega tagasi helistati Kristo Kuusele päästeametist, tänati ja öeldi, et pojad saavad elupäästja tunnustuse, mis antakse üle
11. septembril.
Isa meelest on veel suurem tänu tema rõõm sellest, et pojad märkavad ja hoolivad: “Rõõm on, et nad oskavad märgata hädasolijaid, ei jaluta lihtsalt mööda – see on väga tore ja nii võiks kõik teha.”
Kristo Kuuse pakkus, et selline käitumine, kui sellest lehes kirjutada, annab ehk ka teistele lastele stiimuli – võid olla laps, aga aidata saad ikka.
