Valgus Sadama tänava lõpus
Mulle helistas üks auväärne Kärdla inimene, kes oli sadama ehituse suhtes väga kriitiline ja tahtis teada ka minu arvamust. Ta ütles, et “tegemist oleks nagu paljulapselise vaese perekonnaga, kes saab ülalpidamiseks toetust, aga ema ostab selle raha eest endale kasuka! Sama on ka Kärdla sadamaga!”
Oma vastuse temale toon siinkohal lugejate ette, sest vaese perekonna näites peegeldub minu meelest enamuse Kärdla sadama kriitikute mõttelaad. Ma vastan, et ema ei osta mitte kasukat, vaid õmblusmasina, millega lastele riided selga õmmelda.
Ma ei kahtle üldse, et sadam on kallis, et see loob vähe töökohti, et projekt võib olla ülehinnatud, et liivad kuhjuvad farvaatrile ja et ilma sadamata on elu rahulikum. Kuid ühes asjas olen ma kindel: sadam ongi õmblusmasin, mida vändates saab linn nii mõnedki püksid lapitud, ja ehk uuedki õmmeldud.
Jah, see saab olema üks raske töö, mis algab pärast kopa maa sisse löömist, nii võlgade maksmise kui sadama ülalpidamise mõttes. Need asjad tuleb loomulikult väga täpselt ja heaperemehelikult läbi kaaluda. Kuid ma olen veendunud, et sadam on üks väheseid – kui mitte ainus – idee, millele saab linna arengu perspektiivid täna rajada. Ning et õigemat aega niipea ei tule.
Räägitakse tulust, mida sadam peaks tootma. Kuid ärgem unustagem, et linn ei ole ettevõte, vaid omavalitsus, mille ülesandeks on hoopis luua ettevõtluseks sobivat keskkonda.
Kärdla sadam loob hüppeliselt uue olukorra, mis viib linna imago uuele tasandile. Sadama ümber, nii ruumilises kui sisulises mõttes, saab areneda kümneid uusi tegevusi. Tahan tuua ühe näite Kärdla lähiajaloost, mida nimetan “Pildikoja efektiks”. Kui Ants Vahtras hakkas 1990ndate keskpaiku fotolaborit looma, paistis see ju lootusetu üritusena. Kui paljukest hiidlane üldse pildistas, ja palju see kõik veel maksis! Aga kui Keskväljakule Pildikoda loodi, tõmbas see käima palju ulatuslikumad protsessid, võimaldas fotograafia arengut saarel ja sai osaks meie omapärasest kultuurikeskkonnast. Vaatamata sellele, et iseenesest lõi ta ainult ühe töökoha. Samasugust ulatuslikku, kultuurilist ja arenduslikku, rahas otse mittemõõdetavat efekti ennustan ka sadamale.
TOOMAS KOKOVKIN
linnakodanik
Kas vajame sadamat?
Salinõmme, Suursadam, Orjaku, Heltermaa, Lehtma, Viskoosa, Roograhu, Kalana + veel üks, Sõru ja nüüd veel Kärdla – 11 sadamat.
Kui Kärdla sadam avaks liini Kärdla-Tallinn-Kärdla jalgsireisijatele, oleksime nõus. Selline sadam tooks kasu otse hiidlastele, antud projekti puhul tooks see kasu ainult vee peal seilajatele.
21. septembril 2005. aastal andsid linnakodanikud ligi 500 allkirja pansionaat-sotsiaalkeskuse vajalikkuse toetuseks. Toetus on ka antud ajahetkel sama – keskuse järgi on tungiv vajadus. Sotsiaal-pansionaat täidaks kõigi huve, kes seda vajaksid.
On ka teisi valdkondi, mis vajaksid kohe ärategemist: korrastamata tänavad, lõplikult väljaehitamata veevärk ja kanalisatsioon, suurvee aegu uputavad kraavid, kasutult põlev tänavavalgustus jpm.
Linn on praegugi suurelt võlgu oma uhke klaaspalee eest. Enne tuleks vanad võlad maksta ja alles siis teha uusi.
Kärdla pensionäride nimel SILVI ORVIK
