Kui pole Paluküla terviseradadel just tihe külaline, võib saada üllatuse osaliseks, kui ühtäkki märkad metsavahel looklevat rajalinti, mis ratturitele mõeldud. Või hoopiski rattaradu, millele takistuseks sätitud puujuurikaid või mehesuurusi kive, millest üle viivad kaldteed. Paneb ahhetama isegi maastikurattaga mitte just sinasõbraks oleva inimese. Rääkimata siis rattasõitjast, kes tundide viisi Palukülas meelt saab lahutada.
Tipptasemel rattarajad on Kärdla külje alla tekkinud ilma suurema kärata, aga järjepidevalt. Alguses üks, siis teine. Veidi uhkem ja keerulisem. Teinekord tehakse kuskil hoopis midagi väiksemat, aga pasunad hõiskavad hoopis võimsamalt.
Radade idee autor räägib tänases leheloos, kuidas ta saab kõnesid ja inimesed imestavad, et Hiiumaa-taolises kohas on olemas sellised võimalused, mida pole mitmel pool mandril ja lubatakse kindlasti Hiiumaale tulla. Selline tegevus on turismi alus – inimesele tekitatakse põhjus, miks ta tahab just siia tulla. Rääkimata siis võistlustest, kuhu ei tule enam üks-kaks inimest, vaid sadu.
Samamoodi jõuab ideedega kaugemale siis, kui suudad mõelda kastist välja. Keskustest kaugemal olevates paikades räägitakse tihti sellest, kuidas hooaega pikendada. Tihtipeale jõutakse arusaamiseni, et see pole võimalik. Rattaradade arendajad said aga sellest hoopis innustust ja leidsid, et kui on s**t suusailm (nagu seda tihti ka on), ei pea ootama, millal paremaks läheb,vaid võib ju rattaga sõita.
Ja kordame üle ka tähtsaima: „Kiiver pähe!“
