Eile Lehtma sadamas vilu tuule käes veiklevaid küünlaleeke vaadates tajusin, et seda õudust ei ole võimalik lõpuni mõista. Samamoodi nagu sõda või ükskõik millist emotsiooni, kui seda pole ise kogenud.
Meenus, kuidas 1991. aastal, kui nõukogude armee tankid Tallinna peale sõitsid, mu vanaema teleka ees nutta tihkus ja läbi pisarate ütles: „See juhtub jälle!“.
Vanaema emotsioon oli mõistetav, sest oli Siberisse viidud 11aastase tüdrukuna nii, et Venemaa mulda pidi ta jätma oma ema ning ühte kahest vennast, kel õnnestus läände põgeneda, ei näinud ta enam kunagi.
Õnneks läks 1991. aastal kõik hästi ja vanaema sai kogu oma ülejäänud elu pühendada represseeritute-saatusekaaslaste nimekirjade kokkupanemisele ja jäädvustamisele. Ikka selleks, et ei unustataks.
Mitteunustamine ongi meie kõige tähtsam ülesanne. See on eriti tähtis tänapäeval, kus maailma mõistes meie lävepaku taga juhtub täna see, mida tehti eestlastega 75 ja rohkemgi aastat tagasi.
Hoides üleval mälestust, hoiame me üleval teadmist, kui hea on vabadus ning tuleb teha kõik, et keegi seda meilt ei võtaks.
ja