Kui avaldasime kolmapäeval Hiiu Lehe veebis tänase paberlehe esikülje artikli Ararati sulgemisest, hakkas inimeste suust kostma lugusid. Üks uskumatum kui teine ja aegade jooksul kindlasti mitmeid kihte peale kogunud. Kuigi poe viimane omanik arvab, et inimestel, naabritel on hea meel, sest nüüd on üks joomapunker vähem, siis mälestused annavad aimu, et suletud poega seotu on osa Kärdla uuema aja folkloorist. Midagi kogukonnale mälestamisväärset selles ikkagi oli ja oma osa nendes meenutustes on kindlasti alateadlik nostalgia pisikeste poodide vastu.
Olgugi, et viinapood ja halvas nimekirjas, kuid ikkagi on see jälle üks märk, kuidas üldiselt väikestel tegijatel on keeruline ning neile väga turul kohta ei ole. Väikepoodide, nagu Ararat ja Lõpe külapood, võitlus püsimajäämise nimel peegeldab tegelikku kurssi. Suured ketid, rohkem kaupa, odavamad hinnad on juba aastaid tooni andnud. Väikepoode suletakse üle Eesti juba ammu, kuigi tõsi, keskustest kaugemates paikades kipuvad nad kauem vastu pidama. Võtkem näiteks Lõuna-Eesti, kus pisikesi poode kindlasti rohkem kui riigi lääneosas.
Lõpe külapoe omanik räägib, kuidas energiahindade tõusu vastu tõmbas ta külmiku juhtme seinast välja, kuid see on siiski vaid ajutine lahendus. Maksu- ja hinnatõusu vastu ei ole võimalik kuskilt juhet välja tõmmata. Kui enam ei jäksa, tulebki teha raske otsus.
Väikesed poed toimivadki tihti sotsiaalsete kohtumispaikadena, kus inimesed saavad üksteisega suhelda. Oleks tore, kui keegi taolist väikeettevõtlust toetaks, seda enam, et tegijatel endil entusiasmi jätkub.
