Siinsamas juhtkirja kõrval olevas loos ütleb Soonlepa Margus, et nalja peab saama. See on sulatõsi. Nali aitab elada ja eriti hea on see, kui inimesed oskavad ka iseenda või mõne ette tulnud situatsiooni üle nalja visata. Alguses võibki jama tunduda, aga pärast naeravad kõik nii, et tilgad püksis.
Ega muidugi ei saa pahaks ka panna, kui keegi naljast aru ei saa. Pole seda naljasoolikat kõigile sisse pandud, niisamuti nagu lauluhäält või käsitöö oskust. Proovi palju tahad, aga ei saa aru, miks mõni lööritab nagu löoke ja sina kraaksud nagu vares. Naljaga on sama. Mõnel kohe ei tule ja ei saa aru ka.
Tänase lehe Jaburate küla lugu lugedes saab naerda. Ikka juhtub, nagu nad isegi ütlevad. Kuid mis kõige parem, inimesed võtavad kõik selle jaburuse toredasti omaks ja lõikavad sealt pealt kasu ka veel. Külalugu lugedes meenus aastaid tagasi Tartus lahvatanud nimeskandaal, kus ühe keskmisest jõukamate elanikega linnaosa asukad leidsid, et olukorras, kus nende naabertänavateks on Kapteni ja Lootsi, on Madruse nimi tänaval alavääristav. Selliste mõtteavalduste juures kerkib kulm ja ajab naerma. Sihuke jaburdus on ju ometi naljakas.
Teadlased on ammu selgeks teinud, kuidas naar on terviseks ja elus on piisavalt palju jaburdusi, et vähemalt kord päevas mõnuga naerda.
