Imelik, et vahel mingist kohast ei oskagi järsku suurt sõnavahtu kokku ajada. Nagu näiteks viimastest jõuludest Viskoosas.
Ilus ja tore oli seal, klõpsisin ühe postkaardiliku foto teise järel, ent… Oskan vaid neid paiku ja vaateid loetleda, ei muud. Aga aitab ehk sellestki? Ning juurde paar fotot.
Esimene jõulupüha oli päiksekuldne. Kortermajade kõrval nokkis maad ja üksteist kanakari, uhkeimal sulestikus sini-must-valged mummud.
Pargimüür kui linnusevare. Mahlakashaljad jugapuud aina kosuvad tasapisi toekamaks.
Oranžide füüsalite taga viiekümnendate stiilis nõukamajad. Need jäävad mulle lapsepõlve Loksat meenutama.
Aga kolmanda korruse rõdult paistis Tahkuna majakas. Päeval valendavana, õhtul plinkivana, taga kaubalaevad mereteel.
Jõulu teise püha hommikuks oli õrn lumepihu maha ja puisse langenud. Vaid üks miinuskraadike, ent hirmus vinge külm tuul tundus. Kuid ilus oli. Kõrgessaare sadamas ma polnudki elu sees varem käinud? Siit oli allapäikest suurepärane vaade rändkivisele maale, mis Kirikulahte merest järveks eraldamas. Tõesti kaunid vaated seal Kirikulahe taga lainetavale metsale, Reigi kiriku tornile ning Rootsi ranniku teises osas kõrguvale Eiffeli tornile. Kuni Kootsaare otsani välja.
Ninametsa poolsaare otsast paistis aga Külalaid, siis Kaplimäe kuppel ja Kõpu tuletorn. Siinsamas Ninalaiu taga kohises jõuline meri. Veepiiril leidsin paljandumas paar laigukest murenevat paealuspõhja. Lähedal kõrgemal maal kummub seal terve laialdane kaljukuppel. Pinnas juba kooritud, ent õnneks jäi paekarjäär siin avamata.
Lume sekka paistis lapiti kaljut, pind üleni puha augumummuline.
Läbi Ninametsa läksime Viskoosa tagasi, saatjaks metsateed ääristav lehisteallee.
