Minu Hiiumaa sündis tänu Ave Alavainule. Lugedes ajakirjast Go Travel tema postkaardinäitusest, teadsin kohe, kellele kaart saata. Kui ta sellele vastas ja külla kutsus, ei teadnud ma veel, et sellest sõidust saab midagi enamat. Jäime Avega suhtlema, helistades ja kirjutades kaheksa pikka aastat. Naerdes enda ja elu üle. Mulle Ave meeldis ja vaatamata oma teravale keelele, oli ta aus ja otsekohene. Ühel Kärdla Kohvikutepäeval tahtis ta eht-avelikult teada, mida räägin siis, kui teda pole. Aasta hiljem lugesin talle teksti ette ja lubasin olla krapsakas ka siis, kui teda enam pole.
Mainides, et tegelikult ta jääb meiega.
“Eriti sõbrapäeval,” meeldis talle seepeale itsitada, sest siis ummistub sotsiaalmeedia tema luuletusest “Sõprus ei küsi”.
Vägisi tundub, et sõbrapäev otsustas talle ninanipsu anda, külastades Avet insuldiga. Alavainu on öelnud, et kui ta kunagi sureb, siis selgest uudishimust. Ja taas oli tal vaja oma nina toppida sinna, kuhu polnud vaja!
Aga mis teha, Ave oli Ave! Oma punaste huulte ja maniküüritud küüntega.
3. aprill 2022 käis litakas, millele järgnes tükk tühja maad.
Algavad hüüded, mida kuulevad teised, mitte see, kes peaks. Õnneks Ave teadis, mida mina öelda kavatsen. Kuigi raske on kirjutada naisest, kes tõi sõnade ritta seadmisega leiva lauale. Kes on elanud väljaminekust ja õhust ning armastusest.
Isegi peale tema lahkumist hõljub õhus Kadri Kõusaare tabatud sigaretihõng. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ja Ave teadis. Miks muidu oli vaja raamatukaaned ümber tõsta…
Ma imetlen teda ja ma pole ainus! Aga kui paljudel meist on julgust öelda? Kartmata, et keegi su vardasse ajab! Ave seda ei kartnud, vaid tahtis teada, millised on kommentaarid ja kuidas neid ajaloo jaoks jäädvustada.
Inimene elavat nii kaua, kui teda mäletatakse. Seega võid sina, kallis Ave, rahulik olla. Sina oled meie raamaturiiulites ja vereringes, kooliprogrammis ja rahvaluules, Hiiumaa ajaloos ja Youtube klippides, naiste klatšides ja kadeduslugudes, raamatukogudes ja meeste südametes, perealbumites ja neljanda haigla patsientide nimekirjas ning isegi Pipra-Soola pingi näol.
Sind mäletatakse ead ja ajad! Sinu sutsakatest saavad pärast lõputiitreid mega-vintsked mütsakad, mida targad tsiteerivad.
Ja usu mind, me jääme sind igatsema, sa Terava Keele ja Meelega Naiste Klubi liige! Ka siis, kui tuled on kustunud ja lõputiitrid sahisemas.
Isegi pärast lahkumist ajad sa mind naerma. Lähen raamatupoodi ja mis ma näen – 50:50 raamat on kampaaniahinnaga. Kuulen vaimusilmas sinu kurisevat naeru, et taas on Alavainut al(l)ahinnatud! Müüjal on piinlik, öeldes, et nad ei teadnud.
Loomulikult mitte, muigan ja ostan selle sõbrannale, kellega me aastal 2014 koos sinu poole purjetasime! Teadmata, et sellest kujuneb üks vinge sõprus!
Aitäh Sulle! Nüüd ja igavesti!
“Kust võtad sa julguse
Viriseda päeva, elu ja ilma üle?
Sul on käed ja jalad
Ja võimalus
Tõusta ja lahkuda
Joosta ja lamada,
Valutult!
Sa ei tea mis on
Raamides elu
Kui valu halvab ihu ja
Elada saab ülepäeva!
Ela, hinga ja naudi,
Ole, tule või jää!
Nii kaua kui saad!
Vahet pole, on need jalad
Tulles väljapoole või mitte…”
EWA-KAISA PLAKK
sinu poolt Hiiumaale toodud Eestimaa naine
