repro Metsa alusrinde moodustab igiroheline kadastik, sekka veel kollases lehes kukerpuid ja viljakobaraid, punetavaid lodjapuid. Jah, ilusad on sellised laiuvate tammede maastikukillud. Pühalepa küla on selle poolest rikas.
Edasi tuli nõlvak kadakate ja saarepuudega. Paljud saared kannavad siiani mõne aasta tagust haiguspuhangu pitserit. Üsna troostitud on nood kuivanud tüügastikud. Siiski tundub õnneks, et vist on hullem möödas ja paljud haigestunud saared üritavad taas toibuda.
Juba eemalt hakkasid paistma endise Pühalepa kirikumõisa punavad kivikatused. Tundsin, et ma nagu ei viibikski Hiiumaal. Suuremõisas ja Pühalepas on silmaga nähtavat ajalugu iga mõne sammu järel.
Pühalepa pastoraadikompleksi siluetis on kõige silmatorkavamad kaks tiigikalda toekat musta paplit. Samas muutus maastik tuntavalt. Hagaste poole ilutses veel mõnda aega sinililleline tammiku-kaasiku riba, ent edasi sai valdavaks männik.
Teisal märkis Kerema küla maadele jõudmist üsna niru moega liigniiske männik. Miks selline imelikult kidur mets? Vastus ilmutas end teeveerte kraavides: paekivi. Paealuspõhi on siin kohe rohukamara ja õhukese murendi all.
Tee hargnes enne majadeni jõudmist kaheks. Kõrvu kostus hele veesulin. Kas sa näe, kraavivesi kulgeb üle paekivirandi!
Valisin vasakpoolse tee ning peagi lõi vaikses sügishommikus taas vetehääl helisema. Kord vasemal, kord paremal pool teed hüppas kraavinire üle paekumeruste, tillukeste astangute. Ohhoo, Hiiumaa kõige jugaderohkem paik! Muidugi ei saa neid päris jugadeks nimetada, ent mini-mini-mini jugadeks tohiks?
Hiiumaa metsaojadel-kraavidel kohtab vahel paiku, kus voolu tõkestab paar lähestikku kasvavat sanglepa juurekaela või on lihtsalt kuhjunud risu ja lehelasu. Sellised kohad oma veesulinaga panevad alati seisatama ja kuulama. Keremal kukub vesi aga üle pisikeste paekaljude ja see on tase omaette. Joakestel ja kraavi seintes paljastuva sinaka siluri Juuru lademe lubjakivi paljandite kõrgus on kuni 1 jalg. Ent nõlva peale tuleb selliseid kokku mitu.
Kuid juba saigi see ürgse paeranniku nõlv otsa ja tee sirutas end all sanglepa-kase soovikumetsas igavalt sirgelt kaugusse, Haavamäe poole.
Peale Pühalepa küla tasuks kunagi kindlasti ka Keremal põhjalikumalt ring vaadata. Näiteks mäletan ma sealt üht käpalisterikast pärnapuisniitu, kus maikuu lõpus kollendavad Hiiumaal haruldased kullerkupud. Kullerkupp on mu lapsepõlvelill mandrilt. Peale Kerema pole ta mujal Hiiumaal mulle rohkem ette jäänudki. Mõni kullerkupu leiukoht olla saarel siiski kusagil veel lisaks.
