Jälle lõppeb see suveke ära, jälle läheb pimeks ja külmaks. Praegast päike veel paistab ja õunapuud on ubinaid kubinal täis, et hirm tuleb piale. Mullu oli ikaldus, a’ nüüd nii hulluste nigust peipsi sibula vanikud ripuks puude otsast alla. Ju suur osa saagist raisku läheb. Hoiuruumis rikuvad hiired palju ära. Hiiri tundub tänavu kõvaste olema. Kunkus mürk muutku kahaneb.
A’ pähklisi pole piagu ültse see aasta. Seentest ei tia ma suuremat. Me pole eidega miskid seenelised ja ega neist väga puudust kah tunne. Mõru männi seene sousti tegelt küll tahaks. A’ männi seeni pole nigust enam siinkandis. Sirmiku praadi sööks kah hia meelega. A’ neetki on ära kadund juba mitu aastat. Selle eest leitsin mullu hia kuke seene koha. A’ oli hilja, juba külm ära võtt. Nüüd tänavu käisin luuramas. Ei old ega old. Ja siis ühtäkki metsa alune ainumas seenevaip, a’ kõik juba pahaks läind. Vahi põrgulisi, nigust kiusu ajavad! Ei jõua mina vana inime neid sial iga päev passimas käia. Ah, mis neist seentest. Üks raske seedimine. Prae lest on iga kell etem.
Jajah, sügise hiilib. Ööd lähvad külmaks. Pääsused on vist läind. Ja kured ja miskid hanelised lendavad juba piakohal häälitsedes. Alate tuleb sellest siuke nigust kurbduse tunne piale. Nigust kah tahaks minna kuskile. A’ kuhu? Ega’s kõik saa rännulinnud olla, muist piab ikka paigale kah jääma.
Paljud eestlased on rännulinnuks hakand. Kolitakse minema. Et maa olla meitel ilus, a’ ilmad na jõledad. Eks ta sesmõttes tõsi ole, et siin niiskuse sees liigese hädad vaevavad, mida lõunamaal polevat.
Näedsa, meitekülaeit kolib kah lõunamaale. Mitte keski meite külast, vaid see kunsnik, kes meitekülaeitesid joonistab. Müüb siin talukoha maha ja põrutab Kanaari saarele, kus võililled olla suured nigust puud ja hakkab maja taga loorberi metsas kuke seenel käima. A’ palmi all lebama ei hakka, sest et sisse tulekuks piab turismuse maja tegema. Eestist läheb ära sellepärast, et siin on sügisetalvel nii pime olla. Külm ja pakane ja hang ukse taga võiks mu meelest palju tõsisem põhjus olla, a’ sest pold sial ajakirjas juttu, kust ma lugesin.
Läänepool väljamaal ja ju Soomes on ka tavaline, et pensjonäärid lähvad pinsipõlve soojale maale pidama. Mis neil viga. Kui Eesti vabaks sai ja lootsime kah Lääne hiaolu poti juure pääseda, siis olime tegelt juba hiljaks jäänd. Kahjulugu küll. Nüüd ähvardatakse, et pinssi tulevikus alla seitsmekümmne eluaasta ei saa ja praegased noored ärgu unistagugi aastakümmnete pärast pinsi eest palmi all lebada, parem tehku lapsi, kes neid siis toetama hakkaks. Nigust vanal ajal. Missest, et eluaeg inimesed riigile mitte vähe igatsugu makse maksavad. Võtta või tulumaks või käibemaks ja muud nöörimised. Milleks siis ültse mingeid sammbaid maksta, kui suure tõe näosusega sa’i elagi pinsi iani? Või oled nii väeti juba, et joonelt vanade kodusse viiakse. Võiks ju kohe näituseks üheksakümmne aasta piale tõsta see pinsi iga? Ja riik hakkab tegema põduratele eutanaasja propagandat, et selle eest saavad järglased näituseks preemiat.
Vat siuksed kurjad mõtted tulevad pähe, kui neid kurjasi pinsi plaanisid kuulad. Meitel eidega on hiaste vedand, juba mitugend aastat pinsil old ja niiütelda riigi raha kotti koormand oma pika elamisega. Mina sain kuuekümmneselt, eit viiekümmneviieselt. Pikk ja üsna hia elusügise on meitel old. Missest, et väljamaa palmi all ei lesi. Kuda see ütlus oligi? Ahjah: parem kodune kannikas kui võileib võõrsil. Noorte puhul see mudugist ei kehti. Kui ikka väljamaal paremat palka saab, miks mitte sinna ära minna.
Jah, jälle üks sügise hiilib. Kase lehed pudisevad. Eit kibeleb juba reha haarama. Mina, et mis neist kraapida, jäta maale ometigi natust rammu. Eit, et tema lohakust ei salli. Ja olgu ma käruga ära vedamas. Ikka seesama sõnavahetus nigust juba palju-palju sügiseid.
Juss Kirssmann
