Maantee venis tühjalt ja tummalt ees – ei kutsunud see end sammudega mõõtma. Ja auto peale hääletada tundus hetkel täitsa lootusetu unistus. Siin, Suuremõisa-Kärdla vahel elavneb tee peamiselt vaid praami sissetulemise eel ja järel.
Aga Nõmbani oli mul siit vaja jõuda. Õigus, samast läheb ju ka otsetee Vilivalla kaudu. Olen ikka mõelnud, et võiks kogu selle lõigu läbi kõmpida. Nüüd, sundseisus, oligi paras aeg käes.
Esialgu kulges tee tuttavas ümbruses. Tore on see Niidipeksi männik tammedega. Suur soojalaine oli alusmetsa toomepõõsastiku peagu läbinähtamatusse noorde lehestikku meelitanud. Vaher õitses. Metstulikatel õienupud püsti, maikellukestel lehepiigid. Naati, jürilille lehepunte ja va ülbitsevat kanakoolet siingi teepervel. Lisaks vaksapikkuseid leheoraseid – laugud, selge see. Kuid nii lapiku lehega, ega ometi metslaugud? Ei, siiski need nii tavalised rohulaugud. Miks küll rohulaugu kirjeldused seletavad ruljast lehest? Tegelikult on need vägagi lapikud-renjad.
Sügavale kraavi aetud Suuremõisa jõgi, kopratamm sel kohisemas. Seejärel pikk-pikk sirge, kuniks kauguses vaadet raamiva Undama sooserva metsani välja. Kuid igav sel sirgel teel esialgu ei hakanud. Kevadine toome lausrinde ja kase-lepaga maikellukesemets pakkus meeldivat pilti. Ja siis need lõokannused. Vahi, kui ohtralt tee ja kraavi vahelisel pervel! Võiks lausa katvalt olla, kui metssead poleks paika põhjalikult segamini paisanud. Küllap nad lõokannuste mugulaid on jahtinudki.
Mõni maa edasi, Hermisto talu tee otsas paiskusid lõokannused taas vastu. Tõesti, paiskusid! Siin pole sead veel sigatsenud ja nii kulgeb tee ning kraavi vahel nõlval oma nelja meetri laiune ja lausa kümnete meetrite pikkune lausaline lillatav lõokannuste
vaip. Meeletu mass ja kubisemine! No kuis nad siia sedasi nii segaselt vohama said? Kõrval metsas ei paista ühtki lõokannust. Tundub, et nad on sesse paika sattunud kunagi teekruusa toomisega. Aga kustkohast? Lõokannus ei ole Hiiumaal tegelikult üldsegi sagedasti ettejääv taim ja alati on selle üürikese maapealse elutsükliga kevadlillega kohtumine tore sündmus. Siin aga ta sedasi mõõdutundetult möllamas…
Veidi edasi paistis kraavis sinihalli hiiglaslikku kallastarna. Temaga tutvusin ma esmakordselt seal teispool Undama sood, kus samuti uhke kogumik kasvab.
Traktor äestas maad. Siinsed põllumaad on omaette vaatamisväärsus. Vist väga soine pinnas valdas ses paigas enne maaparandust. Iga natukese jupi tagant kulgeb kraav, misjärel ribake põldu, siis taas kraav, siis jälle põllusiil, uuesti kraav ja üha nii edasi. Eks see kokkuvõttes siiski natukese igavavõitu maastik ole, ent soe päike, õitsvad kuldses urvas pajud ning tärkav võsalehestik muutis sellegi hetkel õige meeldivaks.
Nüüd jõudis tee Undama sood ümbritsevasse metsa ja muutus kohe märksa nigelamaks. Praegusel kuival ajal oli siiski täitsa hõlpus astuda, ehkki rööpad pehmevõitu. Sadude ajal laiutab siin aga kole ligastu. Eks ta tunamullu sügisel sedasi oligi, kui siin käisin.
Nõnda jah, sellest metsast alates kõndisin juba taas tuttavas piirkonnas. Võinuks möödaminnes põigata sooserva puisniidulisele poolsaarele, kus kasvab muuseas saluheina ja punast pusurohtu ning mine tea mis kevadtaimi veel. Kuid jalg kippus juba natukese töntsiks jääma ning lõppude lõpuks oli mul seekordne siht lihtsalt “ära kottu Nõmmba” jõuda.
Märkisin siit päevikusse üles vaid rohulaugud ja otse teel hõbetavad lubikad. Varemalt olnud Undama soo kant õige lubikarohke, nüüd näikse nad pelgupaiga leidnud eeskätt vaid teetammil.
Teispool soometsa tuli Undama maaparandatud lage väli, selle servas tõusis tee end taas toekamaks kogudes künka otsa. Mis tore vaade selt sarapuiselt haavapuudega rinnakult avaneb! Hõlpus on ette kujutada, kuis siin muiste rand oli ja ees laius Undama laguuni veteväli.
Ikka edasi. Üle Vilivalla mäe, jälle kultuurmaad, metsa, võsa. Oeh, lõpuks Nõmba mägi. Justkui teine maailm võttis vastu. Hoovid rahvast täis ja ees Hiiumaa peamagistraalil Kärdla-Käina vahet autod sõelumas.
