Jaaniajal Saarnakil 6.

Oli tunne, et oi, ma sellest jaaniajast Saar­nakil kirjutan kokku terve romaani. Või noh, vähemalt kuuenda jutukese kindlasti. Nüüd pliiatsit haarates avastasin aga, et olulisemad asjad on kõik justkui ära kirjeldatud. Jäänud on vaid üksikud pudemed, mis korralikku nii­öelda teemaarendust välja ei vea. Olgu siis needki siinkohal üles tähendatud.
Noh, et saunamajakese pliita otsustas muuta ruumi arhailiseks suitsutareks, kuna keeldus tossu korstna kaudu väljutamast. Siiski, kütmise edenedes andis vastumeelselt alla, lastes Kadril maitsvaid sööke valmistama hakata.
Või teine olmemure: õuepealne kooguga kaev. Vanast ajast mäletan, et selle vesi ei kõlvanud hästi juua ja veevarud tuli Hiiu mandrilt kohale tarida ning nendega läbi saada. Nüüd olla kaev korras. Suure hurraaga sai vett vinnatud ja rüübatud. Hmh, veider. No ikka liiga veider. Lähemalt vaadates lausa õlikiht ujus pinnal. Ju on süüdi kaevurakete miski ainega üle immutamine, mis nüüd kuumade ilmadega sulama hakkas ja kõik vee ära rikkus. Venitasime oma kaasatoodud varudega, kuniks leidsime abi naabrite kaevust. Hea vesi seal! Muide, algne kaev asus sootuks elumaja ja sauna vahel, päris kõrgel nõlva peal. See on nüüd ammu laudadega kinni löödud ja leidis me poolt kasutust vabaõhusöögilauana.
Äraminekud laidudelt on alati natukese kurblikud. Nii ka nüüd. Tarisime oma kraamid Vesiotsa rannale. Siin oli platsi sisse võtnud piknikku pidav seltskond. Väga tähtsat laiahäälset juttu kostus sealt. Imestasin, et milleks tulla laidu ja siis istuda ainult maabumis­koha juures.
Juba tuli paat. Selgus, et see on tolle tähtsa seltskonna eritripp. Üritasime end kaasa pakkuda, küllap mahtunuksime parajasti kah pardale. Aga piknikulised ei tahtnud sellest kuuldagi. Äraütle­misest jäi suisa põlastav mekk manu. Arvasid, et me tasuta nende kulul kavatseme kaasa ronida.
Oeh, oligi hea, et nendega ühes minekust pääsesime. Aitäh, te pirtsakad! Saime veel kaks tundi Saarnakil lisaaega. Sellist ehtsat rannapuhkust. Kuni abaja madalvees liivatornikeste ehitamiseni välja, justkui läinud sajandisse jäänud lapsepõlves.
Aga ikkagi ei oska ma üht korralikku ja ilusat lõppsõna siia otsa heietada. Võtan siis hoopis päevikusse kribatud kilde oma üle-eelmisest Saar­naki käigust, 12. septembrist 2005:
“Hetkel jätkub Saarnaki elu siin Pärna talus, kus kahest küljest paistab saarestikumeri. Samas nukker mõelda, et jätame varsti selle talu jälle üksi.
Ema helistas. Oh, Hiiumaa elu. Seepi vahib, seal on elekter ja metsad ja…
/—/ 5.25 pm. Jah, kõrv on siin saare vaikuses, kus kõige kõvem lärm tuule mühin, treeningut saanud. Kuulen alati juba väga kaugelt võõrast suminat vms. S.t paadi­mootori müra. Ja sealt ta tänagi tuleb!
/—/ Lahkudes jäi Saarnak maha kahekordse vikerkaare alla…”