LAURA JÄÄGER/ HIIUMAA VALD Eelmisel suvel pakkus Galina Kaev Tiigi tänava kaupluse ära ostnud Janis Nurmsalule, et neil hakkab töö Viigris üle jõu käima ja ehk tahad ise siin majandama hakata.
Kärdlas koolis käinud ja praegu kaugsõidukaptenina töötavale Janisele ja tema kaasale see mõte ilmselt meeldis. Juba järgmine päev oli ta tagasi küsimusega, kas Kaevud müüki ikka tõsiselt mõtlesid. Mullu novembris asutas Janis Nurmsalu OÜ Viiger ja ostiski kohviku ära.
Väino, kes enda sõnul oli Viigris oma naise “sulane”, leiab, et müük oli õige tegu: “Aastad ju tulevad turjale, aga praegu veel pole me voodirežiimil, jõuame käia, reisida.”
Oma elutööd maha müüa polnud muidugi kerge, aga head meelt teeb neile, et kohvik Viiger jääb ikka alles ja hakkajad noored hiidlased viivad asja edasi. “Nad on oma saare patrioodid, kes mäletavad Viigrit koolipõlvest,” kiidab Väino.
Kõpust pärit Janis Nurmsalu tuli peale Lauka kooli lõpetamist Kärdlasse keskkooli. Viiger aga on, teadagi, läbi aastate olnud kooliõpilastele üks armas koht. Nüüdseks on ta aastaid tüürimehe ja kaptenina merd sõitnud, kodusaart aga pole ta unustanud.
Tihti kohtavad Galina ja Väino tänaval või siis astub kohviku uksest sisse noori, kes ei ela enam Hiiumaal, aga Viiger on ikka meeles. Ka see, kuidas nad talvel särgiväel vahetunnis üle õue jäätise või “burksi” järgi jooksid.
Sööjaid saarelt ja raja tagant
Väga palju on neil selle ajaga, Viiger alustas aastal 1992, tekkinud uusi tuttavaid. Kevadel, kui linnainimesed suveks saarele tulevad, astuvad Viigrist läbi ja on tänulikud, et siit ikka veel süüa saab. Viigris on aastaid toitlustatud suvistes tenniselaagrites osalejaid. Väga head mälestused on Kaevudel koostööst õpetaja Ain Jepišoviga, kes korraldas vigursaagijate suvekursusi ja rahvusvahelisi noorseppade koolitusi. “Lätlased jäid meiega väga rahule. Ka Viigrit valvav hülgekuju sündis just siis – tore aeg oli!” ütleb Väino.
Viigris on peetud pidusid ja saadud kokku peielauas. “Sünnipäevad, juubelid, ka pulmi on peetud, aga Tootsi viisi ristseid ei ole olnud,” naeris Väino. “Mitmed kuldpulmadki on meil peetud ja varsti võime ka meie Galjaga kuldpulmi pidada.”
Idee Haapsalust
Aastal 1978 või 1979 olid Galja ja Väino Haapsalus ning käisid jäätisebaaris, kus toona töötas üks Hiiumaa neiu. Galja jutustas temaga ja pärast ütles, et tema eluunistus on olla sellises baaris tööl. Idee oli olemas, aga teostus võttis hulga aega. Ühel ajal avanes võimalus osta tarbijate ühistult praeguse kohviku Viiger asukohas olnud jäätiseputka. Algul soovitati see neil rendile võtta, aga uurides müügikoha käivet, sai selgeks, et sel pole mõtet. Nii saadi ostuks kokkuleppele Agu Kohariga, kes oli toona ühistu juhatuse esimees.
Algus oli muidugi raske, aga kuna Väino töötas Hiiu teedevalitsuses, oli temal kindel sissetulek olemas. Nii hakkasid nad tasapisi oma ettevõtet arendama ja hoonet laiendama. Oma metsast saadi ehitusmaterjali ja Väino isa aitas ka igati kaasa. Tööd ei kartnud ka nende lapsed Eero ja Angeelika, kes alati olid abiks nii jõu kui nõuga. “Tööd pidi küll tublisti tegema, aga see ongi vist edu saladus,” ütleb Väino.
Kuigi algusaastatel endale palka pea ei jagunudki, pole pankrotihirmu siiski olnud, sest külastajad võtsid söögikoha üsna ruttu omaks. Ehkki vahel on käive talviti ja kevaditi väike, tehti see suvise külastajaterohkusega tasa ja nii pole FIE Galina Kaev aastate lõikes miinusesse jäänud.
Lastel oma teed
Galina ja Väino on juba kolmekordsed vanaema-vanaisa. Eero tütar Anett on suviti olnud neile väga tubli abiline. Ta ise on öelnud, et on töökiiruse pärinud mammalt ehk Galinalt. Praegu õpib ta Tallinna Ülikoolis ega saa enam kohvikus abiks käia.
Ei poeg Eero, kes laeval kapteniks ega tütar Angeelika,
kes elab ja töötab Rootsis, pole nõus oma tegemisi jätma ja Viigris toimetama. Ka lapselapsed on leidnud oma tee. Tütrepoeg Eric-Jonas lõpetab Rootsis gümnaasiumi ja sihib Uppsala Ülikooli. Pojapoeg Lui käib veel põhikoolis, on kõva kalamees ja veel tugevam kardisõitja.
Nagu oma laps
“Eks see Viiger on olnud meile 28 aastat kui oma laps ja eks iga lapsevanem tahab, et lapsel elus ikka hästi läheb,” sõnab Väino. Just seepärast aitavad nad veel terve jaanuarikuu uusi omanikke, et nad saaksid tööga tuttavaks ja hakkaksid siis oma äranägemist mööda talitama.
Eriti tänulikud on nad oma senistele abilistele: “Reelikal on kätt ja silma ja annet garneeringuid teha, samuti imeline anne klientidega suhelda,” kiidab Galina.
“Riina on alati appi tulnud kui vaja – väga tublisid abilisi on meil olnud ja tänud neile selle eest!”
Töid ja tegemisi jätkub Kaevudel ka edaspidi. “Oleme ka rannakalurid ja mis on veel ilusam, kui varasel suvehommikul minna merele võrku nõudma. Igav ei hakka, peaasi, et tervist ikka on!” on mõlemad ühel meelel. “Ootame kevadet, et näeks taimede tärkamist, et saaksime poja juures Ristiväljal nii metsas kui õuel abiks olla ja loodust nautida.”
HELJA KAPTEIN
Lõbusaid seiku Viigrist
Kord tuli enne sulgemist kohvikusse üks klient, lillekimp käes. Aeg juba kohvik kinni panna, aga sõber muudkui istub ega kavatsegi ära minna. Viimaks küsis: Kas sünna ka tuleb täna? Keegi ei olnud lauda tellinud ja meie ei teadnud midagi. Kui lahkus, siis ütles, et kus veel võib sünnipäeva pidada kui mitte Viigris. Loodan, et leidis siiski enne hommikut õige koha üles.
Veel üks huvitav juhus oli siis, kui kohvikusse tuli sööma suur hulk Rootsi purjetajaid. Said oma söögi kätte, aga olid segaduses ja millegipärast vaidlesid valjult. Meil oli saalis abiks tütrepoeg Jonas, kes elab Rootsis. Ta tegi asja selgeks soravas rootsi keeles – üllatus missugune ja lapsele osteti targa nõu andmise eest jäätist.
Rääkis VÄINO KAEV
Lõbusaid seiku Viigrist
Kord tuli enne sulgemist kohvikusse üks klient, lillekimp käes. Aeg juba kohvik kinni panna, aga sõber muudkui istub ega kavatsegi ära minna. Viimaks küsis: Kas sünna ka tuleb täna? Keegi ei olnud lauda tellinud ja meie ei teadnud midagi. Kui lahkus, siis ütles, et kus veel võib sünnipäeva pidada kui mitte Viigris. Loodan, et leidis siiski enne hommikut õige koha üles.
Veel üks huvitav juhus oli siis, kui kohvikusse tuli sööma suur hulk Rootsi purjetajaid. Said oma söögi kätte, aga olid segaduses ja millegipärast vaidlesid valjult. Meil oli saalis abiks tütrepoeg Jonas, kes elab Rootsis. Ta tegi asja selgeks soravas rootsi keeles – üllatus missugune ja lapsele osteti targa nõu andmise eest jäätist.
Rääkis VÄINO KAEV
