Tapio Vares Tegelikult, kuna seal paeklibu ja tehisliku paepanga pragudes kasvavad peamiselt Lääne-Eesti loopealsetele ja rannikule iseloomulikud taimed, siis polnudki see metsik vohamine teab mis kole. Ja kuna klibu all on kile, siis lootusetut umbrohtumist vahepeal ei jõudnudki tekkida.
Igatahes viimaks võtsin asja käsile ja lõin korra majja. Lopsakusest ilmus taas kui nõiaväel lagedale kaunis pankrannamaastik keset saare sisemaad. Isegi rand-ogaputk ja merihumur on ellu jäänud. Kahjuks merikapsas ja rand-seahernes on aastate jooksul siiski kadunud.
Lootusetu umbrohi, roomav maran oli üle klibutõkete roomanud ja sügavalt leesikavaipa juurdunud. Karta on, et päriselt ma enam tast seal lahti ei saagi.
Noh, vähemalt veidiks ajaks on taas silmale ilus vaadata see tore kooslus, mis toob meelde Kõpu-otsa Kalana maastikud: paeklibu, leesika tihe igiroheline vaip ja laiutav maadjas harilik tuhkpuu. Ristna luidetelt korjatud seemneist on sirgunud ka paar aas-karukella.
Kuid on veel midagi, suurepärane üllatus – täiesti ise on peenrale ilmunud tumepunased neiuvaibad. Rohimise ajal juulis õitses seal kuus eraldi vart, lisaks mitteõitsevad nooremad. Üks neiuvaip on tärganud isegi kiviaial korgitammede poti mullast!
Tumepunane neiuvaip on lubjalembene liik ning Hiiumaal ja teistel läänesaartel üsna tavaline. Seevastu Põhja-Eestis on tal leiukohti paiguti, Mustvee–Pärnu joonest lõunas ta peagu aga puudub. Sageli asustab see orhidee Hiiumaal läbi luitemännikute rajatud lubjaste kruusateede pervi. Aastaid on see liik üritanud ellu jääda ka mu koduaias. Paraku ilmub ta erinevalt hallist käpast hiljem, pole nii rammusalt silmatorkav ja niites kipun tõusmetest kogemata üle käima. Ja ega ma ei viitsigi tõttöelda suvi otsa ümber neiuvaipade keerukat slaalomit lasta… Mingil määral ikka olen üritanud siin-seal mõnda säästa. Hea, et nüüd see orhidee lõpuks omale turvalise kasvuala leidis. Huvitav, kui õierohkeks see leesikavaibas asuv orhideepeenar kujuneb? Tänu risoomidega laienemisele küllap üsnagi!
Välimuselt ei ole tumepunane neiuvaip just ülemäära hiilgav. Pisikeste õite ilu avaneb alles lähedalt vaadates. Ja kui nina päris vastu panna, siis hoovab neist suurepärast magusat vanilliaroomi. Muide, vanilli saadaksegi ühelt orhideeliste sugukonna liigilt.
Tumepunane neiuvaip meeldibki mulle eeskätt oma lõhna poolest. Ja ka seetõttu, et liigivaeste Hiiumaa nõmmede keskel on ta üks saare põhjamaise südasuve sümboleid. Kuidas saab suvi siin 59ndal põhjalaiuskraadil nii magusalt vanillilõhnaline olla!?
