Erakogu Alustame algusest.
Ma pole Sind alates aastast 2012 näinud. Millal Hiiumaale tulid?
Hiiumaal olen olnud juba peaaegu kaks aastat. Tulin saarele üle jää detsembris 2019. Otsustasin, et Saaremaa ei meeldi mulle enam ja vaja oleks mõnusamat kohta. Plaanisime tulla kolmekesi. Mina, jänes ja mutt. Tegin ettepaneku, et Hiiumaale tulekuks muudame konspiratsiooni mõttes oma nimed ära. Mina olin Ka-nn, jänes oli Jä-nn, mutt keeldus viimasel hetkel nimevahetusest ja kaasatulekust.
Ah sedasi? Meie andmetel leiti Sinu jäljed 8.augustil Emmaste kandis.
See liikvele läinud väide ei pea paika. Minu jäljed need ei ole. Olen nendest aga teadlik ja ka sellest, kes need tegi. Jälgede autor on minu sõber Taivo (nimi muudetud) Saaremaalt, kes ujus üle väina Hiiumaale, et hoida kokku praamipileti raha. Istusin kodumaal temaga sageli õhtuti puu otsas. Kuna tal jäid varbaküüned lõikamata, pidas jahimeeste selts ta jalajälgi ekslikult karu omadeks. Fotod nendest jälgedest on internetis vabalt vaadeldavad ja eks igaüks saab anda oma hinnangu. Ühelgi eesti karul pole selliseid lampjalgu. Eksimine on inimlik ja mulle tegi see uudis palju nalja.
Millega metsas tegeled?
Metsas on elu lõbus. Hiiumaa on mõnusalt chill koht. Võiks öelda, et täitsa paradiis. Magan umbes kella kaheni päeval ja siis teen väikse hommikvõimlemise. Siis söön, mida kätte saan ja lähen jõusaali. Rahvas on läbi aegade rääkinud, et karudel on üheksa mehe jõud ja ühe mehe mõistus. Ilma treeninguta head vormi ei saavuta. Loomulikult teen nädalas ka mõned korrad kardiotreeningut vastavalt treeningkavale. Välja näeb see niimoodi, et marjuline jookseb ees ja mina üritan tema tempos püsida. See on naljakas ja tervislik üheaegselt. Koostöö on igati asjalik. Marjuline valib jooksu suuna ja mina kiiruse. Õhtutundidel loen raamatuid ja Hiiu Lehte. Olen ka mõne luuletuse kirjutanud.
Talveunest ärgand karu,
Hästi veel ei saanud aru?
Kuidas olla võib nii maitsev,
Mingi kõhna metsnik Zaitsev?
Mida sööd metsas?
Kaloreid kulub palju ja toituma peab korralikult. Põhimõtteliselt söön kõike. Eriliseks lemmikuks on mustikad. Need on nii head. Pean siinkohal tänama ka Hiiumaa marjakorjajaid. Nad põhimõtteliselt toovad korvitäite kaupa mustikaid metsa ja ise jooksevad kiiresti ära. Mul pole muud muret, kui korvist nosu täis süüa. Teiseks lemmikuks on mul mesi. Meega on natuke raskem, sest seda keegi metsa ei too ja käin ise seda mesipuudest võtmas. Meevurri mul kahjuks pole ja seepärast saab ka mesipuu natuke kannatada. Kõige mõnusam on süüa kärjemett koos raamiga. Tekib selline tunne nagu suurt pulgakommi lutsiks. Raam annab mõnusalt kiudaineid, et kõht ei jääks kinni. Jälgin toitumist pingsalt.
Millised on tuleviku plaanid?
Erilisi plaane pole. Kavatsen saarel olla veel mitu aastat. Kuna energiahinnad on kõrged, alustan oktoober-november kulude kokkuhoidu ja lähen talveunne. Üritan magada neli kuud kindlasti. Oman kinnisvara igas Hiiumaa otsas ja millises neist talve veedan, on veel lahtine. Kevadel tahaks ka mingi töö otsida endale. Eelistaksin midagi sellist, kus on vaja palju jõudu ja vähe mõistust. Võibolla üritan ka valimistel kandideerida. Meil on metsarahvaga oma erakond: Metsapoolsed. “Ju vaatab,” nagu metsas öeldakse.
Hiidlased armastavad huumorit. Räägi üks Saaremaa karunali!
See on lihtne: “Saaremaa karude seas ringleb kuulujutt, et kõikidel saarlastel, kellega nad kohtunud on, on kaka püksis.”
Siinkohal lõpetame intervjuu ja lisan aastatetaguse pildi, kus harjutan karu peal ühte maadlusvõtet. Hoiatuseks olgu öeldud, et ärge seda mitte mingil juhul kodus ega metsas järele proovige.
Püha Lepa LEHE ajakirjanik A.Raudsepp
