Elge Härma: Kõik need emotsioonid on veel nii värsked, et see nõuab natuke mõtete sättimist ja settimist. Arvasin, et selle tunnustuse saab Ingrid [Purge – toim]. Millegipärast olid mu mõtted Samaaria juures, et ilmselt läheb see tiitel täna neile. Ingrid on ju ka teinud südamega seda tööd ja ta täiega väärib seda. Praegu olen täiesti sõnatu… Arvan, et see kolleegide ja klientide tunnustus on suurim, mis üldse saab selle tööga tulla. Mulle meenub hoopis lapsepõlvest üks juhtum ja võib-olla olin ma täna [27. märtsil – toim] sama hämmeldunud kui üks külamemm, Kõrmi Salme rääkis mu emale, kuidas ma olevat talle öelnud, et mulle meeldib head teha. Ma käisin tal vahel abiks, aga ma ise seda üldse ei mäletanud. Tema rääkis sellest meie vahel kunagi toimunud vestlusest ja täna oli mul jälle samasugune tunne – on ka nii või?! Jah, kahtlemata on tunnustused toredad ja vajalikud.
Oled Hiiu maakonna hooldekeskuse Tohvri juhataja olnud kümme kuud. Mida oled selle ajaga teinud?
Esimene pool aastat kaardistasin olukorda ja vaatasin, kuidas asjad toimivad. Sel aastal alustan sellega, mida võiks parandada. Mõtleme, mida saaks klientidele paremaks teha, mis aitaks kollektiivi töötegemisel. Praegu vaatame kõikide klientide lepinguid läbi ja 1. aprillist läheme üle kulupõhisele süsteemile. Praegu on kohatasu kõikidele n-ö ühe vitsaga, tegelikult on igaühel erinev abivajadus. Meil on hästi atsakaid memmesid-taate, kes tulevad suuresti oma tööde-tegemistega ise toime, ja on neid, kellel on hooldaja abi oluliselt rohkem vaja. Otsuse, et tuleb kolm hooldusastet, tegi nõukogu veebruari lõpus. Sel nädalal lõpetasime hindamise, milline abivajadus kellelgi on ja vastavalt sellele tuleb nüüd lepingud muuta. Natuke seadsime ka päevakava ümber. Varem oli kaks hästi tugevat söögikorda lähestikku ja siis tuli pikem paus. Seadsime nüüd nii, et õhtusöögist hommikusöögini poleks nii pikk vahe ja õhtul kõht tühjaks ei läheks.
Kuidas tunned, kas oled õiges kohas ja teed õiget asja?
Ma praegu naudin seda aega. Ma arvan, et see on üks väga ilus aeg. Sõidan tihtilugu saarele tiiru peale, näen ära kogu meie loomastiku, kõik hommikused päikesetõusud merel, metsas ja kus iganes. Ja kui palju on Hiiumaal rannikuäärt pidi kulgevat teed, kus sõites sa näed merd! Sõidan Tohvrile Reigist läbi Luidja ja see Sõru tee, mis hooldekodu juurde viib on imeilus. See on üks haruldasi kohti Hiiumaal. Niisuguseid vaateid võiks siin rohkem olla. Siis sa jõuad kohale ja kõik need memmed-taadid tulevad hommikul tervitama ja üks armas memm ütleb mul igal õhtul: “Õnn kaasa!”. Seal on hoopis palju rohkem igapäevast inimlikku soojust. Tegelikult ma armastan just nimelt tööd inimestega. Võib-olla vallas töötades lõpus läkski liig dokumendikeskseks see minu roll.
Kas sinu suurt eesmärki, ehitada valmis Kärdla/Hiiu valla sotsiaalkeskus, viib edasi su endine tiim?
Ma tegelikult loodan küll, et asi läheb edasi. Selle järje pani omal kombel käima juba Eha Karm. Me ju vahetasime nii, et 2005 lõpp tegi linnapea Ene Kaups mulle ettepaneku osakonnajuhatajaks hakata ja Eha jäi siis peaspetsialistiks edasi. Minu arust on selline järjepidevus nii oluline ja Eha oli ka muidugi superinimene. Siis me alustasime sellega praktiliselt kohe. Mina tegin sotsiaalvaldkonna arengukava, mida enne polnud, ja üritasin teenuseid süstematiseerida. Siis sai ka sotsiaalkeskust hakatud ruumiliselt kirja panema. See idee vaikselt nende aastate jooksul täienes. Muidugi sai uuritud, millised on klientide vajadused, mida tahetakse ja mida meil ei ole. Töötasin sel ametikohal kokku 16 aastat ja kaks kuud; 13. aprillil 1998 läksin linnavalitsuse tööle ja lõpetasin eelmise aasta 13. juunil. Vahetult enne äratulemist üks viimaseid suuremaid koosolekuid oli see, kus sotsiaalkeskuse projekt läks arhitektuurikonkursile. Sel koosolekul sai veel viimaseid ruume ja asju paika pandud. 2009. sügisel liitus meie meeskonnaga Elle Voolma. Ta tuli juhatajaks ja mul on hea meel, et ta selle pakkumise vastu võttis. Ellega sättisime seda edasi. Selles mõttes on sotsiaalkeskuse kavandamine olnud üks mõnus meeskonnatöö ja pikk protsess ning selles on igaühel oma osa. Ei ole üldse oluline, et sa oled juht, siis sa oled jube tähtis. Sama tähtis on iga meeskonna liige, näiteks meil Tohvril koristaja. Kui igaüks teeb oma tööd hästi, siis sellest tulebki üks hea asi. Lihtsalt igaühel on oma roll ja igaühel omad tugevused. Kui sa need üles leiad ja inimestel silmad säravad, siis on tore.
Mis on Tohvri hooldekeskuse visioon?
Mul on seal väga palju asju teha ja paljud neist on sellised väikesed, mis praegu välja ei paista. Ühest küljest on see asutus ju kaks aastat töötanud ning sel on mitmeid tugevaid külgi. Personali hulgas hästi tublisid isiksusi, ja mis mulle veel rõõmu teeb: neli meie töötajat õpib praegu Haapsalu kutsehariduskeskuses. Teisalt on mitmed asjad veel paika loksumata, mis ühes asutuses olema peavad. Tahaksin selle aasta jooksul paika saada ja siis saab selle pealt edasi minna. Minu meelest peab areng olema mõnus protsess, mitte nii, et tulen ja lammutan. Sa võid ju niimoodi teha, aga mina olen lihtsalt teist tüüpi. Mulle meeldib kõigepealt vaadata ja analüüsida ja siis hakata vaikselt minema. Siht aga on mul silme ees. Minu käest on küsitud, et kas Hiiu valla sotsiaalkeskus on Tohvrile konkurent, et kas me peaks seda pelgama. Minu arust on need kaks asja, mida Hiiumaale on kindlalt vaja. Sotsiaalkeskus pakuks kogukonnale odavamaid klientide vajadustest lähtuvaid teenuseid. Tohvri oli, on ja jääb ning selle roll on kõige kulukama teenuse, ööpäevaringse hoolduse pakkumine. Arvestades seda piirkonda, siis Tohvri sihtgrupp, kellele see sobib on, on kindalasti dementsed eakad. Praegu on meil nende jaoks neli kahest ja üks kolmene tuba, aga selle sihtrühma jaoks võiks ette näha rohkem võimalusi – seda teenust laiendada.
Kas ikka on n-ö järjekord ukse taga?
Jah, mul on inimesi, kes tahavad tulla, aga samas võib tulla ka hoopis muid lahendusi. Dementsetega on nii, et lõpuks inimesed on sunnitud seda tegema ja nad hooldekodusse panema, kuna elu hooldekodus on nende jaoks kõige ohutum. Tegelikult muutuvad nad hooldekodus ka rahulikumaks ja käituvad hoopis teisel viisil kui kodus. Kui pereliikmed käivad tööl, ei suuda nad tagada dementse pereliikme turvalisust ja järelevalvet. Sellist rahvast tuleb meile ka mandrilt. Mul kursaõde töötab Haapsalus, kus haigla juures on veidi üle 30 hooldekodu kohta. See asub vanas de la Gardie lossis ja sealt on meile mõned kliendid üle tulnud. Sealne kollektiiv on huvi tundnud, kuidas nende patsiendid siin hakkama saavad ja kuidas meie nendega hakkama saame ja siis nad on märganud, et kahe maja atmosfäär on erinev. Selle lossi ruumidesse sobivad tragimad, kellel füüsiline ja vaimne pool paremas seisus.
Kuidas on läbisaamine Emmaste vallaga?
Tunnen valla tuge ja ka kohalik kogukond ning ettevõtjad on samamoodi väga toetavad – ei saa kurta. Iga kuu käib keegi külas, vahel ka mitu korda. Meil on Emmaste koolilapsed käinud, Lustilised Pühalepast, Kõrgessaare otsast käisid kadrisandid, Sukar tantsis. Tahtsime mingit teistmoodi elamust ja nii armas oli üks meie elanik, naisterahvas, pärast kontserti ütles: “Kas midagi nii kaunist veel kunagi siin näeb!” Tulemas on Õie Laksberg ja mõtteid, keda kutsuda on veel. Rita Helisma tuli meile tänu Hiiu Lehe artiklile, luges seda, võttis ühendust ja pakkus oma fotosid. Nii saime hooldekodu seintele tema kuus kapaplaadil fotot. Selliseid annetajaid võiks veel olla.
Mis sind õnnelikuks teeb, millega sisustad vaba aega?
Sageli sisustavad seda minu pere ja sõbrad ja vahel tundub, et mind ei jagugi. Olen ju neljalapselise pere pesamuna ning tädi ja vanatädi päris mitmele lapsele. Mul on sõpru nii Hiiumaal kui mandril. On selliseid, kellega suhtlen tihedamini ja neid, keda näen harva, aga kui kokku saame, on kõik ikka nii nagu oleksime kohtunud eile. Tegelikult aega napib. Mulle meeldivad niivõrd erinevad asjad ja sõltub perioodist, mille järgi igatsust tunnen. Kas tahan midagi lugeda või hoopis metsas mütata. Ma olin täielik aiahull, aga kui 2011 sain oma kopsuinfarkti, mis lõi mu kolmeks kuuks rivist välja ja millest taastusin kaks aastat, siis mu aed, kus oli 21 lillepeenart, hakkas rohtuma. Seda elan siiamaani üle. Ma mõtlengi, et kas sellel aastal õnnestub võtta endale maikuus aega selle jaoks, et natukene aias töötada ja sellest midagi taastada. Teatris meeldib mulle ka käia. Jaanuari lõpus käisin Õnnepalu “Vennast” vaatamas. Sain elamuse kätte ja muidugi olen Õnnepalu fänn – esiteks on ta mu õpetaja ja teieks mulle tundub, et me oleme ühel lainel. Vahel tema raamatuid lugedes olen leidnud kohti, et mõtlen – need on ju minu mõtted, mida ma pole kellegagi jaganud! Olin just mõelnud, et kui midagi kunagi kirjutaksin, siis kirjutaksin sellest maailmast läbi kassi silmade. Ja siis tuli Õnnepalu “Mandala”. Märtsis käisin Everit vaatamas, “Tuhk ja akvaviit” ja just Eino oli eelmine nädal läinud. Tal oli pearoll, kindrali lesk, kes oli äsja mehe kaotanud. Ja see ei olnud mingi pelk kõrvalosa, vaid tõeline vudimine mööda lava! Nii armas oli, et rahvas tõusis püsti ja plaksutas pikalt.
Mis on su lemmiklill?
Seda on nii keeruline öelda, igal lillel on omad võlud. Kui oma talu eest rääkida, siis mulle meeldivad kukekannused, mis väga pikalt vaasis seisavad.
Sul on hästi eriline, ilus nimi. Kust ema ja isa selle leidsid?
Meie peres on kõikidel teistel lastel pandud nimed isapoolse vanaisa Madise järgi: Milvi, Mati, Milja, aga minu puhul oli emal kindel soov, et tuleks tema isa Evaldi järgi nimi. Kunagi kui olin väike, oli veel alles üks vihikuleht, kus olid kirjas kõik minu sünniandmed, nii aritmeetiline pool ja siis ka tüdrukunimed, et kui tuleb tütar, ja teisel pool poisinimed, mis olid letis. Kui ma oleksin olnud poiss, oleksin nimeks saanud Eero, aga tüdrukuna pidi mu nimeks saama kas Eveli või Evelin. Ma ei mäleta enam kas “n” oli lõpus või ei. Aga mu isaema, kes oli sündinud 1902 ütles, et siis hakatakse kutsuma kas Eve või Lii, pange ikka midagi muud. Ja ma ei tea, kas tema ütles, aga siis tuli see Elge. Väiksena ei oska sa hinnata, kui sul on nimi, mis teistest erineb, aga praegu see mulle väga meeldib.
Mulle tundub, et sa oledki helge inimene, mida ise arvad?
Seda oskavad teised kindlasti paremini hinnata, aga üldiselt on rõõmus meel küll see, mis on hea kui sul olemas on ja kui sa seda ära ei kaota. Siis oled endaga tasakaalus.
Küsis Harda Roosna
