Paremat homset jahtides ei tohi unustada, et siit ilmast lahkudes ei saa me midagi käegakatsutavat enesega kaasa võtta, kirjutab Maie Tõnissaar.
Kunagi ammu, tublisti rohkem kui viiskümmend aastat tagasi, jäi mulle meelde minu vanatädi ütlus kunsti kohta. See kõlas umbes nii: „Mina sellest tänapäeva peenikesest kunstist aru ei saa!“ Ja imelikul kombel ma mõistsin ning jagasin seda pisut nagu pettumuse tundega vürtsitatud lauset. Laps saab ju aru, mis on ilus ja ehe, mis on aus ning mis ei sünni kohe mitte. Aga kahjuks selline noore inimese loomulik algupära saab üsna ruttu uue kuue. Koduseinte vahel „tellija materjali“ sisse aetud traagelniidid õmmeldakse koolipühamus üle mitmekordse õmblusega ajast aega kestvaks vammuseks. Ja siis on juba õigus neil, kes väidavad, et kunst on kunstis kunsti näha.
ja