Aavo sündis Kärdlas 3. juunil 1939 pere teise lapsena.
Aavo sünnijärgne aeg langes väga traagilisse ajajärku – sama aasta sügisel annekteeris Nõukogude Liit Eesti ja juba sügisel alustas NL sõjaväebaaside rajamist Eestisse, ka Hiiumaale. Seetõttu saabus Hiiumaale suur arv punaarmeelasi. Seni rahulikult kulgenud elu sai Hiiumaal otsa. 1941. aasta suvel mobiliseeriti isa Harald punaarmeesse. Isa langes teises maailmasõjas, kolme lapse kasvatamine jäi ema õlgadele. Aavo alustas kooliteed Kärdla keskkoolis, mille lõpetas 1958. aastal. Aavo klassikaaslased olid kõik õpihimulised, mis tagas selle, et kõigist neist said väärikad inimesed.
Aavo astus õppima Tallinna Polütehnilisse instituuti teedeehitust. Tema üks õppejõud Kullerkupp iseloomustas Aavot kui andekat, aga ka väga töökat üliõpilast. Nii kesk- kui ka ülikoolis oli Aavo hobiks võrkpall. Sellel alal võistles ta ka TPI meeskonnas, mis kuulus vabariigi meistrite liiga paremate hulka. Peale lõpetamist suunati Aavo tööle Tallinnasse.
Kogu õpinguteaja ja kohustusliku suunamisjärgse kolme tööaasta kestel oli Aavo pidevalt kursis eluga Hiiumaal. Pärast kohustuslikku kolme aastat tuli Aavo Hiiumaale ja asus tööle Kolhooside ehitus-kontorisse (KEK). KEK-is töötamise aeg jäi päris lühikeseks, sest Hiiu Kaluri esimees Hugo Maide kutsus Aavo tööle ehitusosakonna juhatajaks. Aavo juhtimisel arenes välja väga tugev ehitusorganisatsioon. Sellest ajast pärineb Hiiu Kaluri Sadama ja Vabaduse tänava vaheline elamukvartal. Tema suurimaks ehitusalaseks saavutuseks tuleb aga pidada Kärdla linna kanalisatsiooni väljaehitamist. Kuna selle töö jaoks jäid ehitusmeeste oskused-teadmised tihtipeale napiks, pidi Aavo ise töömehena kaasa lööma. Aavo kreedoks oli asjaolu, et raha iseenesest ei oma väärtust, kuid sellega on võimalus väärtusi luua. Aavo osalus oli märkimisväärne ka 1974. aastal Hiiumaal toimunud Eesti kalurikolhooside vabariiklikuks spartakiaadiks ettevalmistamisel: Kärdla linna staadion sai esmakordselt rajakatte, Kärdla sadamasse ehitati väliujula, polgu võimla kõrvale rajati laudpõrandaga võrkpalliväljak, mille kvaliteedi kohta ütles võistluste peakohtunik, et sellel võiks pidada NLiidu meistrivõistluste mänge. Aavo ise mängis Hiiu Kaluri võrkpallivõistkonnas, kes finaalis kaotas vabariigi meistrile, Kirovi nimelise kalurikolhoosi võistkonnale seisuga 1:2. Aavo eestvedamisel tehtud tööle spordibaaside ehitamisel andis hindeks 5 (väikese plussiga) tollane VS Jõud esimees Peeter Teesalu. Pärast abiellumist asus Aavo tööle Tallinnas Harju KEK-is. Aavo töösse suhtumist iseloomustab järgmine juhtum. Talle vajalikud ehituspaneelid olid teises osakonnas. Selle osakonna juhataja ütles, et ei saa neid praegu Aavole anda, sest neile on peale laotud lauavirn. Aavo haaras vastasel rinnust ja ütles, et kuidas ta seletab, et ehitus jääb tegemata, kuna paneelid on lauavirna all. Seda juhtus kõrvaltoas kuulama Harju KEK-i juhataja, kes astus sisse ja lausus: „Vaat kui tubli töödejuhataja mul on. Oleks mul kõik niisugused!”
Aavo ja Katrini peres kasvasid üles kaks tütart Kristiina ja Maarja-Liisa, kes mõlemad on astunud isa jälgedesse, olles tunnustatud arhitektid.
Oma pensionipõlve veetis Aavo suuremalt jaolt Hiiumaal enda ehitatud kodus.
LEMBIT SAUER
RAIVO KARJAMAA
