Evelin Lehtsaar (51), Asumetsa pere laps, elab Sõruotsa piiril roosakas-valges majas. Ta on raamatupidaja. Ronimisseinaline. Poliitik. Saunasõber. Ema. Üks neist, kes hoiab elu Sõruotsas sees ka siis, kui festivalid ja purjekad magavad talveund
Sõruotsas on vaikne. Sadamakai on tühi. Kedagi ei ole. Praam seisab ja ootab õhtut. Meri ei saa mühiseda, sest on jääs. Tuult täna ei ole. Sadamamajas koguneb vaikselt külarahvast. Inimesi, kellega Evelin iga päev tihedalt suhtleb. Tema ise saabub hiljem. Otse Brüsselist. Tal on seljas kollane pusa, millele joonistatud sinine Hiiumaa kontuur ning kirjutatud sinistes trükitähtedes „Hiiumaa salapärane vägi ning isesorti jõud“. Seljal on kaks tähte E ja L – E nagu Evelin ja L nagu Lehtsaar.
Evelin ei ole tegelikult Hiiumaal sündinud, kuid tuli siia koos vanematega juba siis, kui oli vaid neljane, nii et suurema osa oma teadlikust elust on ta ikkagi veetnud siin ja Hiiumaa on tema südame külge kasvanud nii, et ka vahepeal Haapsalus elatud aastad pole kodusadamat muutma panna tahtnud. „Minu hing elab siin,“ ütleb ta.
