Kuldvihma teavad meil paljud. See Lõuna-Euroopast pärit suur põõsas kasvab hästi mitmel pool Hiiumaalgi, eriti vägevad on Kärdla kultuurimaja esised isendid. Pikkade kuldkollaste ripjate kobarate õitsemine tundub igal juunikuul lausa uskumatu vaatepildina.
Mõneti sarnane on visteeriate õitsemine. Nemad on aga liaanid ja õiekobarad on neil erinevates sinistes toonides.
Kaua aega peeti visteeriaid Eesti oludesse liialt õrnaks. Siis aga hakkasid sajandi esimesel kümnendil tulema teated lausa õitsvatest hiina visteeriatest (ka rippuba või sinivihm, ladina keeli Wisteria sinensis) Eestimaaltki. Näiteks Kuressaares olnud
kaheksameetrine visteeria. Tallinna loomaaia troopikamaja sissepääsu kohal vohavat liaani olen näinud korduvalt isegi, sellest ka kirjutanud. Mullu lubati mul sealt kaunugi korjata. Kahjuks ei olnud oad neis talve eelgi täisküpsust saavutanud.
Hästi vägevad olid 2010. aasta maikuus Kaunases nähtud kaks visteeriat. Tumesilehallid peagu käsivarrejämedused varred põimusid palmikuna, taimed tõusid kolme korruse kõrguseni, oleks edasigi põrutanud, kuid maja sai lihtsalt otsa. Oma kümne meetrised olid need visteeriad. Ja puhkevaid õiekobaraid küljes kui palju.
Mõistagi olen endagi aias üritanud visteeriat edenema saada. Juba 2008 toodi mulle istik. Kahjuks külmus see peagu igal talvel tagasi. Võis teha küll pikki kasve, ent need langesid üha külmade ohvriks.
Paar viimast talve on olnud armulisemad. Liaan ei külmunudki tagasi, vaid sai otsustavalt kõrgust lisada. Kuniks tänavu jõudis viiemeetrise tamme otsa. Vonklevad ladvad on seal nüüd küsivalt õieli – et kuhu edasi? Ehk jõuavad kõrval sirguva männini? Visteeria võib kasvada lausa üüratu
30 meetri kõrguseks ja saada jala ehk 30 cm jämeduseks.
Eriti äge vaade avanes oktoobri keskel, kui tamm just raagunud. Nüüd tuli veel haljaid sulglehti küljes hoidev visteeria oma täies pikkuses ilmsiks. Ainult et teda rahuldavalt tervenisti fotole püüda osutus võrdlemisi keeruliseks. Kõik see vastu taevast objekti liigne tumedus jms.
Väidetavalt on hiina visteeriast külmakindlamaidki liike. Näiteks Ameerikast pärit Wisteria frutescens ning Jaapanist W. floribunda. Viimast on ka meil millalgi müügiks pakutud. Ise pole peale sattunud. Nii lepin samuse hiina visteeriaga. Võib loota, et mida jämedamaks ta varred saavad, seda paremini hakkab ka külmadele vastu pidama. Ehk õnnestub kunagi ühel kevadel isegi õisi näha?
