Lahkusin Lastaruddenilt lõunapoolset rada pidi. Pinnamood vaheldus kiiresti. Rannaniidust sai hõre tammik, kus üles kummus graniitkaljumürakaid.
Paarikümne meetri kõrgusel mäel avanes vaade laheveele, ümber aga segamets tammede-vahtrate-mändidega, saart-
pihla kah ja üks pooppuugi. Metsaalust kattis rikkalik salutaimestik, kus tooniandjaks hammasjuured ja sinilillelehed. Kevadise seaherne õite purpurlilla pani arvama, et leeder-sõrmkäppi särab siingi. Siiski, tõesti, kaks lillaõielist ja üks kollane leederkäpp kasvas selles hõremetsas samuti. Niisiis ei peagi see orhidee alati lauslagedal niidul elutsema.
Rada vajus alla niiskesse orgu, et siis taas mäeharjale tõusta. Siit on aasta alguse orkaanilähedane suurtorm läbi läinud täie jõuga, murdes maha suure osa puid. Nõnda, et vaid püsti jäänud sarapuud ala päris lagelangiks muutumisest päästavad.
Tagasi taraväravas, kus on karjatatava ala piir, teavitas stend, keda kõike Höckböleholmenil kasvamas võib leida. Nojah, vara oli veel, nõnda jäid mul silmamata lõhnav varjulill ja salu-siumari. Veel kasvavat siin aga metshelmikas (rts k lundslok, ld k Melica uniflora). Seda lõunapoolse Euroopa pöögimetsade kõrrelist Eesti looduses üldse ei esinegi, Soomes kasvab ta ainult Ahvenamaal. Kõike ka ses saarestikus kasvab!
Värava juures tabas pilk lapilisemustrilisi sinilillelehti. Alles mullu avastasin selliseid Raplamaal Hiie rabasaarel, peagi ka Kõpumaal. Paistab, et mustrilise lehega sinililled on üpris levinud.
Telkima jäin viisakalt väljapoole kaitseala. Ka see piirkond on endine puisniidumets, ent võrreldes karjatatava alaga märksa tihedam, eeskätt kuuskede tõttu. Siingi aga jagus tamme, haaba, vahtrat ja teisi. Kaljuterrassid, vaade puude vahelt all helendavale Urkani lahesopile. Maapinda kattis piibelehevaip, lisaks ülaseõisi, saluheina ja tagasihoidlikes õites sõrmtarna. Magesõstar oli ehtinud end helekollaste õiekobaratega. Kõige üle vahtrate õieilu.
Sääsed kippusid nuhkima. Varsti on kõik kohad neid täis… Musträstas vilistas, sekka metsvindi sirtsumine, taustal meika hu-huu.
Kribasin päevikusse, et mitte ühtegi kopsusamblikku ei jäänud mul silma, et tegelikult polnud mul üldse meeleski sellise pilguga päiksepaistel puid uurida, et nii ta läks, näe ei trehvanud…
Kohe järgmisel hetkel kadus pimestav päike männitüve taha ja – ütle nüüd, lausa naerma ajas – otse mu ees, vaid käsivarrejämedustel rõmelistel õitsvatel vahtrajässidel on kopsusamblikud! Nii maskeerunult hallid praeguses kuivuses. Leitud, olemas! Viibisin Ahvenamaa kõige kopsusamblikusemas kohas, kus neid loendatud vaat et oma sajaviiekümnel puul. Harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria) on Ahvenamaal kaitsealune liik, kasvab saarestikus kolmeteistkümnes leiukohas enam kui kahesajal puul. Kopsusambliku lemmikpuud on vahtrad, saared ja haavad, ent teda on leitud Ahvenamaal ka tammel, pärnal, jalakal, raagremmelgal, pihlakal, isegi magesõstral ja mõnel kuivanud kadakal.
Nüüd, kui pimestav päike oli madalale vajunud, ilmus kui nõiaväel mu ümber puutüvedele üha kopsusamblikke.
Mitmel vahtral lausa katvalt, ka kahel haavapuul. Praegu olid need lopsakad lintidekogumikud võrdlemisi ilmetult pruunikashallid, vaid tükati aimdus rohekat. Võib kujutleda, milline pilt siin niiske ilmaga avaneb. Kui kõik need tüvetäied kopsusamblikku elustunult oliivroheliseks värvuvad. Siis võiks siin täitsa samasugune metsavaade olla kui mullu udurõsketes Tenerife ja Gomera saare mägimetsades viibides…
Eestis väidetakse harilik kopsusamblik olevat õige tavaline, teda leidub oma paarisajas kohas. Siiski on ta ka meil arvatud kaitstavate liikide kolmandasse kategooriasse. Kopsusamblik eelistab elupaigana vanu lehtpuudega metsi, milliseid jääb aga aina vähemaks, sest intensiivraie tungib halastamatult peale nagu üks paha tõbi. Ahvenamaal leidub kopsusamblikku eeskätt puisniidumetsades – neis on sobivad tingimused püsinud pika aja vältel, erinevalt majandusmetsadest. Ja nüüd olin ma siis kogemata kombel Ahvenamaa kõige kopsusamblikurikkama ala epitsentris. Tõesti ohtralt kasvab neid ses paigas!
Ei tea, kas Hiiumaal üldse ongi nii rikkalikku kasvukohta? Mullu Niidiselja puisniidulisel soosaarel jäi kopsusamblik silma vaid paaril puul ja juba see tundus mulle siis suure asjana.
