Peep Lillemägi
Vanemad toidu ja söömisega seostatavad leiud Hiiumaalt pärinevad umbes 7500 aasta tagusest ajast. Ajutistest kalameeste ja hülgeküttide asulapaikadest arheoloogide väljakaevatud leidude põhjal saame teada, et neil aegadel Kõpu (pool)saarel peatunud inimesed võisid tarbida toiduks viiger- ja hallhüljest, haugi, turska ja kammeljat. Samast on saadud ka hulgaliselt sarapuupähklikoori. Hiiumaa varasemad seni teadaolevad põlispõllud pärinevad 11.-12. sajandist, kuid ilmselgelt sai hiidlasest põllumees oluliselt varem. Eeldatavalt oli 1000-500 aastatel eKr Kõpus maaviljeluslik kogukond juba välja kujunenud.
Hiiumaa toitude ja söömisharjumuste alguseks võib aga pidada talukultuuri, sest peamised tera- ja aedviljad kasvatati alati kodupõllul ja liha oma laudas. Leivakõrvast saadi metsast ja merest. Enne 19. sajandit leidusid toidulaual üksnes puidust nõud. Söödi koosta ehk puulusikaga puunõudest. Söök seisis puust laual puust kausis, joodi puust kappadest ja kannudest. Suppi või putru söödi ühisest keset lauda seisnud suurest kausist. Mõnel pool määriti puupilbastega võid leiva peale. Nendega õngitseti ka supikausist lihatükke. Ühest kausist söömine hääbus 20. sajandi alguses. Puuanumad vahetati savinõude ja fajansist “kivist nõude” vastu. Peenemaid lauanõusid enamasti polnud, nende kasutamiseks puudusid ka oskused. 19. sajandi teisel poolel hakati ehitama puudega köetavaid pliite, mis muutsid ühtlasi perede toidutegemise võimalusi. Lisaks leivaahjus küpsetamisele hakati toitu praadima pliidil. Enam polnud vajadust rehatoas lahtisel tulel toitu valmistada.
19. ja 20. sajandi vahetumisel hakkasid külades levima uued toiduained – näiteks riis, kakao- ja erinevad maitseained. Nüüd hakati moodsamaid toite keetma ka lihtsates peredes. Valmistati selliseid roogi, mida varem söödi vaid mõisates ja jõukamates taludes.
Mõis oligi üheks taluelu mõjutajaks. Vello Särglep Kerema külast on rääkinud, et tema vanavanaisa oli 19. sajandi keskpaiku mõisa kokaks ja tõi sealt uusi toidutegemise oskusi kaasa. Näiteks mäletab Särglep, et nende kodus valmistati suppe ja magustoite teistest peredest erinevalt.
1920.-1930. aastatel Hiiumaal korraldatud kodumajapidamiskursused mõjutasid siinseid söömisharjumusi. Õpiti lauakombeid ja uusi toidutegemise võtteid. Samuti õpetasid aianduskursused kasvatama uusi aiakultuure, neid toiduks kasutama ja neist hoidiseid valmistama. Kokaraamatud muutusid talurahvale kättesaadavamaks. Kasvas poest ostetavate toidu- ja maitseainete hulk, suurenes valik. Üha enam hakati küpsetama saiu ja peenemaid kooke, mida varem taludes ei tehtud. Varasema tangupudru asemel tulid esile manna- ja riisipuder. Aja möödudes hakati rohkem kasutama mehaanilisi tööriistu: koorelahutajaid, või- ja hakklihamasinaid. Elektri tulekuga ilmusid kodudesse elektrilised kodumasinad. Külmkappide levik võimaldas toidu edukamat säilitamist. Üha vähem hakati kasutama soolatud toiduaineid.
Allikad:
https://www.hiiumaakodulugu.ee/hiiumaa-toit
Laksberg, Õie 2017. Äkine ja pigilest. Hiidlaste keedused ja muud söömavärgid.
Põllo, Helgi 2015. Hiiumaa. Loodus. Aeg. Inimene. Toit ja söömistavad. Rmt. Helgi Põllo, Aivi Telvik, Ermo Mäeots (Koost.) Kärdla: MTÜ Hiiumaa Teabekapital.
