Hiiumaa moodsaimast farmist tuleb Saaremaa Piimatööstuse mahepiim

Nii palju pole Hiiumaale kunagi reisitud kui lõppenud suvel. Üha enam inimesi leiab siia tee, et nautida rahu, vaikust ja erilist tunnet, mida see maagiline saar pakub.
Hiiumaa võlu on puhas ja puutumatu loodus, mida jagub UNESCO biosfääri programmi alasse kuuluval piirkonnal rohkelt. See kõik on loonud suurepärase eelise mahepõllumajanduseks – just siit kogub Saaremaa Piimatööstus mahepiima. Saarte piim on üldse väga eriline. Näiteks pole siin mutte, kelle mullahunnikutest jõuab heina niitmise ajal tahes-tahtmata mulda ja baktereid silorullidesse. Seetõttu on saartel tehtud loomasööt puhtam ja piim parema maitsega. Päevasaarele (Dagö) jagub ka palju päikest, mis väidetavalt muudab piima D-vitamiini-rikkamaks. Valdavalt karjatatakse siin loomi liigirikastel puisniitudel, mis annab samuti söödale lisaväärtust.
Hiiumaa üks suurem mahe­piimatootja on 70. eluaastale lähenev Mati Vallikivi koos poja Martiniga. Nad on Saaremaa Piimatööstusele piima tarninud juba aastakümneid. Kaks aastat tagasi tegi pereettevõte julge investeeringu ja rajas Hiiumaa lõunaossa ülimoodsa mahelauda koos kõikide mugavustega selle asukatele. OÜ Männaka eesotsas on praegu juba kolm põlvkonda mehi – Mati, poeg Martin ja pojapoeg Mikk. Ega viie­aastane Heleen ja kümnekuune Jaspergi tegemistest kõrvale jää.
Hiiumaa piima­tootjad – väljasurev liik?
Mati Vallikivi, kes peaaegu 70 aastat elanud Eesti suuruselt teisel saarel, räägib, et kunagi oli Hiiumaal väga palju piimatootjaid ja isegi kohalik piimatööstus.
“1993. aastal oli meid saarel kokku 92, nüüd on jäänud järele vaid kuus ja ega nendegi saatus pole praeguses olukorras enam kindel. Piima madal hind ja toetuste ärajäämine võib nii mõnelegi farmile halvasti lõppeda,” on Mati mõtlik.
Maailmaturg on piima hinda all hoidnud juba aastaid ja see muudab tootjate elu kohati väga keeruliseks, sest kulubaas tõuseb pidevalt, kuid tulubaas on pigem langustendentsis.
Kindla töö annab ühistusse kuulumine. Saaremaa Piima­ühistule kuuluv ja kõrval­saarel asuv Saaremaa Piimatööstus kogub ja väärindab ühistuliikmete piima.
“Õhtul kell pool üksteist tuleb piimaauto, tõmbab anumad tühjaks ning läheb seejärel ringile Kaigutsisse, Paladele ja Suuremõisa ning sõidab hommikuse praamiga Saaremaale.”
Piim ongi Vallikivide pere kõige suurem tuluallikas, kasvatatakse ka mahedat kaera, rapsi, nisu ja otra. Väga väikese osa moodustab lihatootmine.
Loomadega koos sünnist saati
Mati ja tema pere on loomapidamisega kokku puutunud lapsest saati. “Mäletan, et olin kaheksaaastane ja vend kuuene, kui valvasime ligi kahesajapealist vasikakarja. Ma ei tea, kuidas me neid hoidsime, kuid saime hakkama,” meenutab ta.
Nooruspõlves oli Mati kolhoosis autojuht ja kui tööraamat kätte anti, siis ega kuhugi mujale ei osanudki minna, kui ise loomadega tegelema hakata. “1995. aastal tulin siia kõrvale vanasse lauta 12 lehmaga, millest on nüüdseks kasvanud juba 200pealine piimakari. Kõik on ilusad musta-valgekirjud lehmad,” räägib Mati. Ka poeg Martin on isaga tööl kaasas käinud titest peale. “Ta oli kahe ja poole aastane, kui hakkas koos minuga traktoriga sõitmas käima. Endal oli lutipudel käes, aga nõudis ikka kaasa,” meenutab Mati. Lapselaps Mikk hakkas juba viieaastasena kombaini peal kaasas käima ja õppis kaheksaaastaselt traktoriga sõitmise selgeks. “Lapsi tuleb maast madalast talutöödega siduda, sest kui ta alles täisealisena traktori selga istub, siis on juba hilja ja huvi kadunud,” teab Mati talupidajaks saamise saladust.
Mikk on lapsest saati talu näinud ja loodetavasti võtab ühel päeval isa Martinilt talu­pidamise üle. Martin muidugi oma pojale ettevõtmist peale ei suru. “See on pigem tema enda valik,” arvab ta. “Paar-kolm aastat võiks ka maailmas ringi rännata ja näiteks Austraalias olla,” mõtleb Martin.
Moodsaimast moodsaim laut
Ka Saaremaa Piimatööstuses hinnatakse Matit kui südikat, tublit ja ettevõtlikku meest. Temas on hiidlasele omast kõnepruuki, pujäänsust, pealehakkamist ja muidugi huumorisoont, ilma milleta olekski raske taolist tööd teha. Seda enam on tunnustust väärt tema paari aasta tagune suur­investeering Hiiumaa moodsaima, aga võib-olla ka Eesti moodsaima piimafarmi rajamiseks. Tänapäevases ja täisautomaatses laudas on loodud loomadele head elu- ja olmetingimused – nad magavad, kui tahavad, söövad, kui tahavad, sügavad, kui tahavad, ning käivad lüpsil siis, kui ise tahavad. “Nad on mul mahelehmad, mistõttu ei ole nad ketis ja saavad vabalt ka õues liikuda,” räägib Mati. Spetsiaalne kiip kõrva küljes suunab nad õigel ajal lüpsile ja teab väga täpselt eemale suunata, kui loomal pole selleks õige aeg.
Inimtööjõudugi pole moodsas laudas nii palju vaja kui varem. “Kindlasti on uues laudas töötades füüsiline koormus väiksem, sest looma­sööda annab ette robot ja loomade aluse puhastamine on täisautomaatne,” toob Mati välja võrdluse varasema töökoormusega. Ka küte on nii-öelda prii, kuna farmi töötajate ruume ja vett soojendab “piimaküte” ning selle jahutamisest saadav energia. “Milline efektiivsus!” ütleb Mati uhkusega.
Praegu on laudas 200 looma, kuigi mahutavuse poolest võiks seal vabalt olla 258. “Praegusel ajal on osa lehmi koos pulliga karjamaal. Sealt on oktoobri algul järelkasvu oodata. Laudal on väga suur laen peal, mistõttu püüan hoonet hoida töös nii suure võimsusega kui võimalik.”
Mahepiim ainuõige valik
Kuigi mahepiima on kallim toota kui tavapiima, ei näe Mati muud võimalust. “Ma pole mitte kunagi tahtnud mürki või väetist viljale ja söödale panna ega hakka seda ka tulevikus tegema,” kinnitab Mati. See kõik teeb mahepiima tootmise kordi kallimaks. Võrdluseks – kui tonn tavasööta maksab umbes 200 eurot, siis mahe­sööda tonni hind on 400 euro kandis. Mati kasutab küll väetist – enda maheloomade läga. Kokku on tema ette­võttel ligi 1000 hektarit maad, millel kasvatab nii kaera, rapsi, nisu, otra kui ka heina – kõike ikka mahedalt. Muist läheb loomasöödaks, osa müüb edasi, kuid peamine sissetulekuallikas on siiski mahepiim, mida farm toodab umbes kolm tonni ööpäevas.
Laudas Mati piima ei müü. Sellega olevat liiga palju tegemist ja lisatööd. “Kui keegi soovib, siis ütlen, et poest saab Mo Saaremaa Öko mahepiima osta, see ongi minu piim,” muheleb ta. Nõudmised Mati farmi piimale on väga kõrged ja proove võetakse iga päev, mistõttu ei saa süsteemi kuidagi petta – kõik on mahe.
Kuigi uue laudaga on füüsilist tööd jäänud vähemaks, pole põllumehe elu lihtsamaks muutunud. “Tunnen end kohati kui Ameerika põliselanik – teen tööd ja näen vaeva, aga rahaliselt on raske,” ütleb Mati. Moodne laut lihtsustab küll tööd, kuid sellega kaasnenud laenukoormus teeb toimetuleku raskeks. Viimatine otsus, et üleminekutoetusi ei maksta, teeb meele mõruks ja paneb Eesti põllumehed võrreldes teiste Euroopa Liidu kolleegidega ebavõrdsesse seisu. Ainus viis, kuidas kohalikud saavad oma toetust üles näidata, on toetada Hiiumaa kohalikke piimatootjaid ja soetada nende toodangut kaubamärgi Mo Saaremaa alt.

KRISTI HÜRRI