erakogu 
Kümme akrüülmaali, mida autor Kärdla päevakeskuses vaadata pakub, on valdavalt tehtud Ott Lambingu (1955–2019) maaliateljees aastatel 2016–2018.
“Ott ei tahtnud teha täiskasvanutele kunstiringi, ma ei teagi miks – ta tegi aastaid ainult noortele,” rääkis Veevo näituse avamisel. Kui Kärdla kultuurikeskuse juhiks sai Margarita Korol, rääkis samas majas raamatukogu juhatajana töötav Veevo ka talle, et võiks olla täiskasvanutele kunstiõpe. “Ka Margarita leidis, et ta oleks isegi huvitatud selles osalemisest, lisaks tahtis maaliateljeed veel väga minu tütar Agnes Isabelle, neid inimesi oli veel ja lõpuks sai Margarita Oti nõusse,” meenutas Veevo. Täiskasvanute maaliateljee alustaski aastal 2016.
Maal valmis nelja korraga
Teisipäevasel avamisel tutvustas Veevo paarikümnele kohaletulnule oma töid, üks meeldejäävamaid on maal tema pojast Oliver Jakobist.
Veevo rääkis, kuidas Lambing andis alati teema ette ja ühe maali tegemiseks kulus tavaliselt kolm kuud. “Mina siis sain ühe teema valmis, kunstiringi lõpetamiseni jäi kevadel veel terve kuu ja mõtlesin, et mis nüüd edasi,” rääkis Veevo.
Lambing soovitas tal võtta vaba teema ja Veevole meeldis idee väga, sest ta soovis maalida oma poega. “Lambing alati ütles, et ärge kopeerige ja tehke oma pilt. Minu pildid aga ei ole realistlikud ja see tundus esialgu ambitsioonikas idee.” Lambing aga julgustas teda proovima ja ütles, et kui ei õnnestu, siis ei õnnestu.
“Mäletan, et kui esimesel korral hakkasin visandama, siis ta istus mu kõrval ja vaatas, kuidas ma neid jooni tõmbasin ja tunnustas, et tegin seda vaba käega,” kirjeldas Veevo.
Juba kolmandal korral ütles Lambing talle, et paneb maali tema pojast näitusele, sest näitusetööd ei peagi alati valmis olema. “Mina aga mõtlesin, et ei taha kevadel pooleli jätta ja sügisel poolikut tööd jätkata – kui, siis lõpetan ikka ära ja tegingi nelja korraga selle maali valmis.”
Avastas ühised jooned
Maalides oli tal ees foto oma pojast, kui too oli umbes aastane. Oliver Jakobil olid sellal ilusad titelokid, mida ema just maalida soovis.
“Naljakas oli see, et kui alustasin, siis vaatasin, et mu pildil on justkui minu ema. Mõtlesin, et tahtsin ju poega maalida ja tegin nägu nooremaks, siis vaatasin aga, et nüüd olen hoopis ise pildil. Mõtlesin, et nii ikka ei saa ja tegin nägu veel nooremaks.”
Maali nimi on “Tulevik” ja sellel on Oliver Jakob mingil ajahetkel. “Kuna ta on natukene minu nägu, siis pole ime, et ta oligi algul ka minu ema nägu ja alles siis lapse nägu,” leidis autor.
Teise huvitava tähelepaneku tegi Veevo esmaspäeval näitust üles pannes. “Kui Merike [Liik] tegi minust pildi poja maali ees, siis pärast vaatasin, et meil on pojaga täiesti ühesugused juuksed – isegi loki kaardus kohad olid sarnased.”
Oliver Jakobil enam küll pikki juukseid pole, aga Veevo sõnul näitab see, kuidas teatud jooned siiski põlvest-põlve edasi kanduvad.
Ametnikutöö mõjutas loovust
Küsimusele, kuidas üks maal sünnib, vastas Veevo, et esmalt peab olema teema. Kui see olemas, siis on kõik hästi. Tal on lihtsam teha abstraktseid asju, samas leiab kunstnik, et kui teema täiesti vabaks lasta, siis ta ainult abstraktseid asju teekski.
Veevo sõnul näeb ta esmalt alati üldpilti: “Ma ei alusta detailidest, mul peab kõik alguses teada olema, mitte nii, et teen täpi keskele ära ja siis vaatan, mis sellest välja tuleb.”
Kui Veevo lõpetas kaheksanda klassi, soovis ta õpinguid jätkata Tartu kunstikoolis. “Aga ma ei sobinud neile. Mind ei võetud vastu, kuna minu stiil oli pigem abstraktne, mitte niisugune, mida tol ajal klassikalise kunsti puhul eeldati,” leidis ta.
Nii on ta poole oma elust hoopis muusikat õppinud. Kõigepealt käis Tallinnas muusikakallakuga kooli muusika eriklassis, kus õppis 11 aastat klaverit. Seejärel jätkas õpinguid nn pisiPedas, õppides muusikaõpetajaks ja peale seda nn suures Pedas koorijuhiks. “Nii et jah, muusikaharidus muusikahariduse otsa,” tõdes ta.
Hiiumaale kolis Veevo 2004. aastal ja selle üle on tal hea meel, sest saare keskkond mõjub loovusele hästi. “Eks me oleme kõik ju kuulnud ja lugenud, kui paljud loovinimesed siia kinnisvara soetanud on,” märkis ta.
Esimestel aastatel ta mingit loovust siin siiski ei kogenud, sest tööl Kärdla linnavalitsuses loovusele justkui ruumi polnudki. “Vastupidi, tundsin, et ametnikutöö pigem pärssis ja ahistas loovust – on reeglid ja pead töötama seadusandluse raamistikus.” Aja jooksul läks kõik siiski paremaks ja tasapisi on ka loovus tulnud. Nii tegeleb ta nüüd lisaks maalimisele ka fotograafiaga. Sügise hakul koondas ta oma fotod veebipõhisele fotolehele. Veel on ta kirjutanud kaks raamatut ja hulganisti luuletusi.
Kõigil on nüüd võimalus hallidesse sügispäevadesse pisut värvi tuua – Veevo maalide näitus jääb avatuks aastavahetuseni.
Päevakeskuse töötaja
Merike Liik ütles, et näitusi on päevakeskuses olnud juba poolteist aastat. Enne Veevo maale olid üleval Ülo Sooniku tööd, näidatud on õpilastöid. Samuti on päevakeskuses Hiiumaa kogujate seltsi jaoks näitusesein, kus praegu on postkaardid sügisest ja seentest.
